To read the news in English, please click here:  |
|||||||||||||||||||||||||||||||
Toome Sinuni taas kokkuvõtte viimase aja tähtsamatest Riigikohtu pretsedente loovatest otsustest ja seadusemuudatustest maksuõiguse valdkonnas, mis tunduvad meie arvates relevantsed kõikidele ettevõtjatele. Täpsemalt räägime teemadel:
Lisaks tuletame meelde, et ootame Sind 22. oktoobril toimuvale ärihommikule: Aktuaalne ja optimaalne maksuõiguses. Ärihommiku peaesinejaks on rahandusminister Jürgen Ligi, kes räägib kasvusõbralikust maksusüsteemist ning mida on soovitanud rahvusvahelised organisatsioonid, peatudes ka sellel, kuidas hoida kontrolli all maksuerandid ja -soodustused. Ärihommikule saab registreerida veel N 17. oktoobrini.
1. Iga kinnistu müük ei ole veel ettevõtte üleminek Hiljuti tegi Riigikohus kaks lahendit, milles analüüsiti, kas mittetegutseva kinnisvaraprojekti müügi korral on tegemist ettevõtte üleminekuga või tavapärase müügitehinguga. Riigikohus leidis lahendites kokkuvõtvalt (vt 3-1-1-108-12 ja 3-3-1-85-12), et iseenesest ei ole iga kinnistut põhjust ettevõtteks pidada ning oluline on, kas kinnistu näol on tegemist majandustegevuses osaleva majandusüksusega. Kui vastus sellele küsimusele on eitav, siis ei saa olla juttu ka kinnistust kui ettevõttest ega ka ettevõtte üleminekust, sest üle ei saa anda ettevõtet, mida ei olegi olemas. Maksuhaldur teeb üsna sageli maksuotsuseid, milles leiab, et tavalise käibemaksuga maksustatava kaupade müügi asemel, millelt saab ostja sisendkäibemaksu maha arvata, on aset leidnud hoopis ettevõtte üleminek, millelt sisendkäibemaksu maha arvata ei saa. Pahatihti on sellised maksuotsused ka õigustatud, kuna teatud ringkondades ongi levinud kohustuste vabanemise viisiks oma ettevõtlus ühest äriühingust teise tõsta ning ostjalt saadud käibemaksuga müüja teisi „kohustusi“ täita. Vana keha lastakse käibemaksuvõlaga aga allavett. Maksuhaldur on aga töövõitutest liialt innustust saanud ning kipub ettevõtte üleminekuks tembeldama selliseid tehinguid, mis seda kuidagimoodi ei ole. Kõnealuses vaidluses väitis maksuhaldur, et kinnistu müügi asemel oli tegemist hoopis ettevõtte üleandmisega. Riigikohus selle seisukohaga ei nõustunud. Maksuotsus jäi Riigikohtus küll jõusse, seda aga formaalsetel põhjustel, mis ei puudutanud ettevõtluse üleminekuga seonduvat. Riigikohtu lahendites käsitletud juhtum ei ole esimene ega ainus, kus maksuhaldur väidab, et buumiajal alustatud ja kriisiaastatel toppama jäänud kinnisvaraarenduse näol on tegemist tegutseva ettevõttega, mis kinnistu müügiga üle läheb. Tegelikkuses ei ole aga kinnistul mingisugust tulu teenimisele suunatud tegevust juba aastaid toimunud, mistõttu ei tule mõistlikul maksukohustuslasel pähegi seda ettevõttena käsitleda ja ettevõtte üleminekuna maksustada. Kui uued omanikud üritavad kinnisvaraarendusele uut elu sisse puhuda, avastavad nad üllatusega, et on maksuhalduri arvates ühes kinnistuga soetanud ka ettevõtte. Tagajärjed ei pruugi sellises olukorras kinnistu ostja jaoks olla eriti meeldivad – lisaks tasutud käibemaksu mahaarvamise keelamisele tuleb kinnistu ostjal silmitsi seista selle eelmise omaniku poolt tekitatud võimalike maksukohustustega, kuna maksuhalduri käsitluse järgi on need koos ettevõttega ostjale üle läinud. Põhimõtteliselt on tõepoolest võimalik teatud juhtudel lugeda, et kinnistu müügiga on võimalik üle anda ka ettevõtte või selle osa. Selleks aga, et rääkida kinnistu ettevõtteks lugemise võimalikkusest, on eelkõige vajalik ettevõttele iseloomuliku õiguste kogumi ja identiteedi olemasolu ning tulu saamine või tulu kohese saamise võimalus. Kui kinnistute võõrandaja ei ole varasemalt kinnistutega seoses mingit tulu saanud, viitab see asjaolule, et majandustegevust ei ole alustatudki ning puudub majandusüksus mida üldse üle anda. Kinnistust kui ettevõttest oleks põhjust rääkida eelkõige olukorras, kus võõrandaja annab kinnistutega koos või eraldi üle tootmisvahendid, töölepingud (organisatsiooni) või muud lepingud ning kinnistud toovad võõrandajale üüri- vms tulu, mille saamise õigus võõrandamisega üle läheks. Vastupidises olukorras võiks ehk iga kinnistu müügi ümber kvalifitseerida ettevõtte üleminekuks ning müüja kohustuste ületulemise tõttu ei suuda raskustes müüjad oma vara realiseerida. See tekitaks ka küsimuse, kas samasugune regulatsioon peaks kohalduma ka vallasvarale, sest kinnis- ja vallasvara eristamine on ju juriidiline formaalsus. Sellist olukorda ei saa kinnisvaraturu toimimise ega ka terve mõistuse seisukohalt normaalseks pidada. Õnneks oli ka Riigikohus seisukohal, et päris iga kinnistu müüki ettevõtte üleandmiseks pidada ei saa Kuigi Riigikohtu lahendites toodud seisukohad võiksid mõnevõrra kahandada maksuhalduri hoogu ettevõtte ülemineku sätete liialt laial rakendamisel ning anda kinnistut soetavatele isikutele suurema kindluse selles, et nad ei ole ostuga tahtmatult kaasa saanud „ettevõtet“, oleme jätkuvalt saanud maksuhalduri eelotsuseid, mis Riigikohtu juhendeid eiravad. Mida selles olukorras teha räägime lähemalt oma 22. oktoobril 2013 toimuval maksuõiguse ärihommikul.
2. Maksukorralduse seaduse muudatused 1. juulil 2013 jõustusid maksukorralduse seaduse (MKS) muudatused, milledest olulisemad on maksusumma määramise ja selle sissenõudmise aegumistähtaja lühendamine ning maksuhalduri õiguste laiendamine dokumentide ja teavituste kättetoimetamisel. Kui varasemalt võis maksuhaldur tahtliku maksuseaduste rikkumise tuvastamise korral maksu määrata 6 aasta jooksul, siis nüüd on aegumistähtaega lühendatud viiele aastale. Pärast 1. jaan 2014 tekkinud maksusumma sundtäitmise tähtaeg lühenes aga seitsmelt aastalt viiele. Enne seda tekkinud maksusummadele kehtib jätkuvalt 7-aastane sundtäitmise tähtaeg. Vähendati ka maksuhalduri võimalusi oma toimingutega aegumise kulgu katkestada enam ei too iga maksuhalduri sundtäitmise toiming kaasa aegumise katkemist. Aegumistähtaegade lühendamist ning ühtlustamist puudutavad muudatused on mõistlikud, kuna maksu määramine kuue aasta tagustelt tehingutelt ei olnud ka enne muudatuste jõustumist eriti tõenäoline ning nüüdsest saab maksuhaldur oma ressurssi selliste lootusetute asjade uurimise asemel kasutada mõistlikumalt, nt käibemaksupettustega võitlemise tõhustamiseks. Selge on ka see, et kui riik ei ole viie aasta jooksul suutnud maksusummasid sisse nõuda, siis ei ole suuremat põhjust arvata, et see ka kuuendal või seitsmendal aastal kuidagi paremini õnnestuks. Teine olulisem muudatus puudutab dokumentide kättetoimetamise regulatsiooni. Nüüd on maksuhalduril õigus saata dokumente ilma maksukohustuslase eelneva sooviavalduseta ka viimase elektronposti aadressil ning toimetada dokumente kätte e-maksuameti kaudu. Õnneks ei ole siiski karta seda, et elektronpostile või e-maksuametisse saadetud dokumente võib ilma maksukohustuslase poolse tegevuseta lugeda kättetoimetatuks. Dokumendi adressaat peab selle kättetoimetatuks lugemiseks maksuhaldurile sellekohase teate saatma või dokumendi e-maksuametis avama. Maksuhaldur sai ka õiguse saata teavitusi elektronposti ja telefoni lühisõnumi teel, loodetavasti ei hakata seda võimalust kuritarvitama ning hoidutakse maksukohustuslase postkasti risustamisest kasutu teabega. Muutus ka dokumentide kättetoimetamise kord posti teel – kui siiani loeti kättetoimetatuks äriregistri registrijärgsele aadressile saadetud tähtkirju, siis nüüd loetakse kättetoimetatuks ka selliseid dokumente, mis on pandud maksuametile teatatud aadressil paiknevasse postkasti. Siinkohal kutsume äriühinguid üles tõsiselt suhtuma posti vastuvõtmise korraldamisse. See on hädavajalik vältimaks olukorda, kus maksuhaldur laseb äriühingu äriregistrijärgsel või maksuhaldurile teatatud aadressil asetsevasse postkasti panna teate tähtsaadetisena saabunud haldusakti kohta ning hakkab vaidlustamistähtaega arvestama juba teate jätmisest postkasti. Vältimaks probleeme harilikult 30-päevaste vaidlustamistähtaegadega peaks keegi äriühingu postkasti sisuga aeg-ajalt tutvuma. Olulisematest muudatustest tasub mainida veel seda, et välismaise äriühingu Eesti püsiva tegevuskoha registreerimisel tuleb nüüd esitada ka äriühingu osaniku või aktsionäri nimi ja isiku- või registrikood. Isikukoodi puudumisel tuleb märkida sünnidaatum. Välislepingutega seoses sätestati, et kui maksuseaduste regulatsioon erineb välislepingus ettenähtust, siis kohaldatakse välislepingut. Varasema regulatsiooni järgi pidi selline välisleping ülimuslikkuse saavutamiseks olema Riigikogu poolt ratifitseeritud ning vastuolus siseriiklike maksuseadustega. MKSis tehti ka arvukalt muid, üldiselt vähemolulisi muudatusi, millega saate tutvuda siin. Seadusemuudatuste tagamaid tutvustava seletuskirja leiate aga siit. 2014. aasta algusest on plaanis jõustada uued, asutatava töötamise registriga seonduvad MKSi muudatused. Nendest aga täpsemalt meie järgmises uudiskirjas.
3. Välismaal töötamist soovitakse üha tihedamini maksustada ka Eestis Viimasel ajal on maksuhaldur teravamalt luubi alla võtnud välismaal töötavad eestlased. Paranenud teabevahetus maksuhaldurite vahel võimaldab maksuhalduril üha paremini avastada olukordi, kus makse ei maksta kummaski riigis või tehakse seda oluliselt väiksemas ulatuses kui seadused või maksulepingud ette näevad. Kahjuks üritab maksuhaldur aga kampaania korras ka kivist vee välja pigistada ja võtta maksu sealt, kust seda üldse võtma ei peaks ega tohiks. Eelmise aasta lõpul tegi Riigikohus lahendi küsimuses, millal saab välismaal töötamist nimetada lähetuseks, kas ja millised töötajatega seoses tehtud kulutused kuuluvad Eestis erisoodustusena maksustamisele ning kas makstud töötasudelt tuleb maksta sotsiaalmaksu Eestis või välisriigis. Selles asjas oli kaebuse esitajaks äriühing, kes võttis Eestist tööle inimesed ning saatis need lähetuse sildi all tööle Lätti ja Soome. Maksuhaldur aga leidis, et tegelikkuses rentis äriühing töötajaid Soome äriühingutele. Alama astme kohtud tuvastasid selle, et tegelikkuses lähetusega tegemist ei olnud ning töötajatele tehtud päevarahade maksed on maksustatavad nende palgatuluna. Eelkõige peeti oluliseks seda, et töölepingutes oli töötegemise kohaks märgitud Narva, aga samas oli ette nähtud ka võimalus tööülesannete täitmine ka muudes Eesti paikades või välismaal. Kohus leidis, et kuna kokku oli lepitud põhimõttelises võimaluses saata töötajad tööle ka välisriikidesse, ei saa välisriikides töötamist lähetuseks pidada. Kohtud analüüsisid ka konkreetse asjaga seotud tõendeid ning jõudsid järeldusele, et tegelikkuses oli poolte tahteks sõlmida tähtajalised töölepingud töötamaks välisriigis. Ka lühiajaline Eestis töötamine ei andnud kohtu arvates alust lugeda Eestit nende põhitöökohaks. Kohtud ei välistanud oma lahendites aga maksuvabade päevarahade maksmist olukorras, kus töötajate töölevõtmise peamine eesmärk ei olnud nende kohene välisriiki tööle saatmine, kus töölepingus ei ole ette nähtud selgesõnalist võimalust tööülesannete täitmiseks välismaal ning kus tööd tehakse olulises osas ka Eestis. Soovides maksta välisriigis tööülesandeid täitvatele töötajatele päevaraha, peaks ka töö tegelikku sisu vaadates tegemist olema lähetusega – olukorraga, kus töötaja saadetakse erakorraliselt tööülesannetega seotult välisriiki. Kui töötajate töölevõtmise peamiseks eesmärgiks oli aga algusest peale nende välisriiki tööle saatmine, siis on maksuvabade päevarahade maksmist raske õigustada. Kohtud leidsid küll, et maksuvabasid päevarahasid töötajatele maksta ei saa, kuid ei nõustunud sellega, et kõikidele töötajatele tehtud väljamaksed kuuluvad Eestis maksustamisele ka sotsiaalmaksuga. Nimelt maksustatakse töötasu sotsiaalmaksuga reeglina riigis, kus töö tehti, seega ei ole Eestil õigust sellises olukorras õigust sedasama väljamakset teistkordselt sotsiaalmaksuga maksustada. Erandiks on olukord, kus Sotsiaalkindlustusamet on tööandja taotluse alusel töötajatele väljastanud lähetussertifikaadi vormi A1(E101), mis näitab, et välismaal töötav isik jääb kindlustatuks Eestis ning maksab oma sotsiaalmaksu siia. Kõnealusel juhul oli mõnedele töötajatele vastav vorm väljastatud, mõnele aga mitte, kuid maksuhaldur maksustas sotsiaalmaksuga ka need väljamaksed, millede osas oli maksukohustus tekkinud Soomes. Kohtud sellega ei nõustunud ning tühistasid maksuotsuse ilma lähetussertifikaadita isikute sotsiaalmaksu osas. Riigikohus otsustas ka et tööandja poolt tehtud kulud välismaale saadetud viisadele ning töö- ja elamislubadele ei ole erisoodustus, vaid ettevõtlusega seotud kulu. Töötajate reisikindlustuse hüvitamist peeti aga erisoodustuseks. Kohus märkis, et erisoodustusena ei ole käsitletav üksnes selliste kindlustusmaksete tasumine, mille tegemise kohustus tuleneb seadusest, kõnealusel juhtumil aga reisikindlustuse maksete tegemise kohustust seadusest ei tulenenud. Ka nende seisukohtadega tasuks töötajaid välisriiki saates arvestada. Kuna välismaal töötajad on maksuhalduri teravdatud tähelepanu alla jõudnud, on nendes küsimustes juba lähiajal oodata ka uusi kohtulahendeid.
4. Enammaksega seonduv intress ehk kojutoomata raha Väga paljud teavad, et maksude tasumisega hilinemisel tekib maksumaksjal intressi tasumise kohustus. See on 0,06% päevas ehk ligi 22% aastas. Kuna maksuintressi pealt tuleb äriühingul tasuda ka tulumaksu, kujuneb efektiivseks intressiks pea 28%. Tunduvalt väiksem hulk on neid, kes teavad, et teatud juhtudel lasub ka maksuametil kohustus intressi tasumiseks. See on teada ennekõike pikkade kohtuvaidlustega, kus maksuotsuse vaidlustamisel tasub ettevõtja maksu, ning hilisema võidu korral saab selle koos 22%lise intressiga tagasi. Nt Sylvesteri endiste aktsionäride maksuvaidluste järgselt pidi maksuamet maksma intresse rohkem kui 180 miljonit krooni. Veelgi väiksem hulk on neid maksumaksjaid, kes julgevad oodata intressi tavapärase sisendkäibemaksu tagasiküsimisel. Tagastustaotluse täitmiseks on maksuhalduril 30 päeva. Paraku pikendab maksuamet tihtipeale nimetatud tähtaega ning viivitab ettemaksu tagastamisega. See on eriti tavapärane eksportööridele, kellel tekib Eesti ostudelt sisendkäibemaks ning müük on maksustatud 0%lise käibemaksumääraga. Nt võivad nendeks olla metsa, teravilja jmt kokkuostjad, kes müüvad kauba Skandinaaviasse või mujale. Tasub teada, et maksuamet peab maksma intressi iga päeva eest, mis järgneb nimetatud kolmekümnendale päevale. Seda ka juhul, kui tagastamise pikendamine on seaduslik. Intressikohustus tekib sõltumata sellest, kas taotletakse enammakse tasumist enda pangakontole või soovitakse tasaarvestusega kanda see teiste maksukohustuste katteks. Kirjeldatud intressi tasumise kohustus lasub maksuhalduril, kuid maksuamet jätab selle tihtipeale täitmata. Vajadusel tuleks oma õigusnõustaja abiga maksuametile tema kohustusi meelde tuletada teile kuuluva intressi sissenõudmiseks.
5. Planeeritavad tulu- ja käibemaksuseaduse muudatused Valitsus on huvigruppide ning spetsialistidega kooskõlastamata algatanud seaduseelnõud, mis muudavad oluliselt äriühingute sõiduautode ostmise ja kasutamise maksustamist ning ka käibemaksudeklaratsioonide esitamist. Üks seaduseelnõu puudutab tulumaksuseadust ning soovib määrata tööandja sõiduauto erasõitudeks kasutada andmise erisoodustuse hinnaks 256 eurot kuus olenemata sellest, kas erasõite tehakse kümne või tuhande kilomeetri ulatuses. Samuti soovitakse kaotada seni kehtiv võimalus maksta töötajale isikliku sõiduauto kasutamise eest hüvitist ilma sõitude kohta arvestust pidamata. Muudatuste jõustudes ei ole äriühingutel enam õigust maksta isikliku sõiduauto kasutamise eest arvestuslikku hüvitist 64 eurot kuus. Seega tuleb hüvitise saamiseks edaspidi igal juhul isikliku sõiduautoga tehtud sõitude üle arvestust pidada. Käibemaksuseaduse planeeritavad muudatused näevad aga ette, et ettevõtluses kasutatava sõiduauto soetamisel (või kasutuslepingu alusel kasutamisel lepinguperioodi vältel) arvatakse arvestatud käibemaksust maha vaid 50% sisendkäibemaksust, kuid mitte rohkem kui 2000 eurot. Samuti saaks edaspidi ettevõtluses kasutatava sõiduauto tarbeks kaupade soetamisel ja teenuste saamisel saaks arvestatud käibemaksust maha arvata vaid 50% sisendkäibemaksust. Muudatused on saanud avalikkuse ja erialaorganisatsioonide hukkamõistu osaliseks, seaduseelnõu kohta antud arvamusi saate lugeda Riigikogu veebilehelt. Lisaks soovitakse kehtestada käibedeklaratsioonile lisavorm, millel tuleb kajastada kaupade ja teenuste eest väljastatud ja saadud arvete andmed, kui arve või arvete kogusumma ilma käibemaksuta on maksustamisperioodil iga tehingupartneri lõikes vähemalt 1 000 eurot. Ka see muudatus ei ole ausate maksumaksjate seas erilist heakskiitu saanud, kuna asetab nende õlule põhjendamatult suure halduskoormuse. Sellest ja teistest maksuhalduri planeeritud, kuid seni veel eelnõusse mitte jõudnud maksumuudatuste lühinägelikkust on meie maksuõiguse jurist Tanel Molok kommenteerinud Äripäeva blogis „Koormama peaks pettureid, mitte kõiki ettevõtjaid“. Tulumaksuseaduse muudatus planeeritakse jõustada juba 1. jaan 2014, tööandja sõiduauto erisoodustuse ja käibemaksuseaduse muudatused aga alates 1. juuli 2014.
6. Hiljutised maksuteemalised väljaanded ja artiklid
|
|||||||||||||||||||||||||||||||
 Tagasi algusesse |
 |
||||||||||||||||||||||||||||||
Olete saanud selle e-kirja SORAINENi uudiskirjaga, sest olete lisatud SORAINENi andmebaasi. SORAINENi uudiskirjad on koostatud teabe edastamise eesmärgil ning ei too autoritele kaasa kohustust ega juriidilist vastutust. SORAINEN uudiskirjad ei kata kõiki õigusvaldkondi ega kajasta kõiki muutusi õigussüsteemis, samuti pole esitatud seletused ammendavad. Seetõttu soovitame lisainformatsiooni saamiseks ühendust võtta advokaadibürooga SORAINEN või oma juristiga. SORAINENi uudiskirjade elektroonilised versioonid leiate meie kodulehelt www.sorainen.ee ja te võite täpsustada oma eelistusi uudiskirjade saamiseks siit. © SORAINEN 2013 |