Võimalikult kiiresti tuleks muuta ühistranspordiseadust nii, et lapsed ja puudega inimesed saaksid tasuta sõita, aga mitte ettevõtja kulul, kirjutab vandeadvokaat Allar Jõks.
Tasuta asjade lubamine rahvale ei ole uus mõte. 1969. aastal kehtestatud Eesti NSV autotranspordi reisijate ja pagasiveo eeskirjad kohustasid vedama tasuta kindla kategooria inimesi.
2019. aastal loetleb ühistranspordiseadus isikud, keda vedajad on kohustatud tasuta vedama, ilma et riik vedajale kulu hüvitaks.
Mis viiekümne aastaga muutunud on? Suurim muudatus on, et Töörahva Saadikute Nõukogu saadikuid, prokuratuuri uurijaid ja üleliidulise tähtsusega personaalpensionäre enam tasuta vedama ei pea. Kohustus vedada tasuta eelkooliealisi lapsi ja puudega isikuid on jäänud. Kas tõesti on ühistranspordiseaduse koostajatel kahe silma vahele jäänud asjaolu, et ENSV konstitutsiooni asemel kehtib meil EV põhiseadus ning bussivedu pakub riigi asemel eraettevõtja?
Juuni alguses pöördusidki seetõttu kaks bussifirmat majandus-ja taristuministri Taavi Aasa poole taotlusega hüvitada neile summa, mille eest nad on pakkunud linnadevahelistel liinidel tasuta sõitu lastele ja puuetega inimestele. Tähelepanuta on jäänud sellega seonduv põhimõtteline küsimus: kas riik võib enda põhiseadusest tulenevad kohustused puudust kannatavate inimeste aitamisel veeretada ettevõtja õlgadele?
