Meie jurist Nataliya Kuksa kirjutas täna hingestatud arvamusloo Eesti Rahvusringhäälingu venekeelsele uudisteportaalile. Avaldame selle ka oma kodulehel tõlgitud ja toimetatud kujul mitmes keeles.
Ma ei unusta kunagi 24. veebruari hommikut. Mu telefon helises hommikul kell 5:27. Kõne algas hirmutavate sõnadega: „Ärka üles, sõda algas! Kiievit pommitatakse kõigist suundadest, plahvatused toimuvad igal pool…“, kirjutab Nataliya Kuksa, Sorainen Advokaadibüroo jurist.
Alguses eitasin sõda
Alguses ma eitasin sõja algust. See ju peab olema vale! Eitus kestis mõned minutid, sest hakkasin uudiseid lugema. Vallandusid pisarad, keha läbistas korraga õud, hirm, paanika ja teadmatus. Mida teha, kuhu joosta, mida endaga kaasa võtta? Pidin kiirelt tegema elu ühe keerulisema otsuse – jätta enda kodu ja sõbrad-sugulased Ukrainasse maha.
Usun ometigi Ukraina võitu. Usun, et saan peagi koju tagasi minna. Ma usun meie inimestesse ja meie rahva ühtsusesse!
Olen tänulik enda kolleegidele Eestis, kes toetasid mind piltlikult igal sammul, kui oli vaja lahkuda. Mul on nii hea meel, et eestlased ei jää ükskõikseks ega külmaks Ukrainas toimuva suhtes. Kui ma kõnnin Tallinna tänavatel, tunnen, kuidas pisarad vägisi moodustuvad mu silmis. Tajun liikumise pealt Eesti kodanike solidaarsust ukrainlastega. Näen pidevalt eestlaste rahumeelseid protestiüritusi, mis on Ukraina sõja vastu. Märkan Tallinnas levinud sinikollaseid lippe ja kuivõrd sõbralikud ning abivalmid on Eesti vabatahtlikud Ukraina sõjapõgenikega.
Füüsik Albert Einstein on öelnud: „Maailma ei hävita mitte need, kes teevad kurja, vaid need, kes vaatavad seda mitte midagi tehes pealt.“ Loen ja näen, kuidas lääne- ja idamaailma liidrid ei julge agressorit nimetada agressoriks. Nad väldivad hoolsalt sõnu „sõda“ ja „ukrainlaste genotsiid“ enda pateetilistes kõnedes. Hiljuti ütles Prantsusmaa president Emmanuel Macron: „Ma oleksin väga ettevaatlik selliste sõnade (genotsiid – toim.) kasutamisega, sest need kaks rahvust (ukrainlased ja venelased) on vennasrahvad.“
Ärge kutsuge ukrainlasi ja venelasi vennasrahvasteks
Ma sündisin ja mind kasvatati üles rahumeelses Ukrainas. Ma ei suuda mõista, kuidas ukrainlasi ning venelasi saab nimetada vennasrahvasteks, kui Vene sõjavägi tapab meie lapsi. Tulistab ja haavab meie kodanikke. Vägistavad meie lapsi ja naisi. Küüditavad meie linnade elanikke ja pommitavad nende kodusid.
Eesti valitsus seevastu toetab aktiivselt Ukrainat kõigil rahvusvahelistel tasanditel. Eesti oli ka üks esimesi Euroopa riike, kes kohandas enda seadustikku, et keelata vaenulike sümbolite eksponeerimist tundlikes olukordades, ja sellest otsusest lähtuvalt muutis ka riigi karistusseadustikku.
Okupandid on ju oma sõjaväelised masinad üle värvinud kummaliste sümbolitega – üldlevinud tähtede „Z“ ja „V“-ga. Hiilgav! Miks ei kasutanud „sünnipärased venelased“ enda oma „jõulist tähestikku“ sümbolitena? Miks valida läänelik Ladina tähestik? Kreml pidavat ju vihkama Lääne kultuuri mõjutusi.
Igatahes said need tähed kokku määritud tuhandete süütute kodanike verega. Me nägime Z-sõja loomust Butšas, Irpinis, Hostomelis, Borodjankas, Mariupolis ja teistes Ukraina linnades. Seejärel on mõned riigid hakanud ka keelama Z-tähe esiletõstmist igasuguses loomingus. Tavaline kirjatäht nagu Z on saanud surma ja kannatuste sümboliks. Samal ajal kasutab Venemaa propagandamasin Z-tähte järjest pühalikumalt, et kasvaks rahva toetus sõjale. Leidub videouudiseid, kus saab tunnistada, et lasteaedades ja koolides õppivad Venemaa lapsed on kohustatud joonistama Z-tähte klassiruumides. Täiskasvanud kodanikud joonistavad Z-tähte oma autodele. Inimesed teevad tantsupeo-väärilisi kujundeid Z-tähega… Ma ei tea, mida Putin ja ta lähikond mõtleb, et nad Z-i peale panustavad, sest näiteks minu jaoks tähistab Venemaa sõjaline sissetung Venemaa poZori („häbi“ vene keeles – toim.).
Uskusin valet
Kusjuures – sõja esimestel päevadel arvasin tõsimeeli, et sõda tahtis eelkõige üks inimene. Vladimir Putin. Ma uskusin siiralt, et tavaline Vene kodanik on sõja vastu. Miskipärast mõtlesin, et Venemaa rahval on võimu, et pidurdada seda arutut ja igatpidi õelat sõda. Olen kohanenud viimaks reaalsusega. Enamik Venemaa ühiskonnast toetab valitsust ja vaatab valimatult edasi Vene telekanaleid, titelutt suu ette kleebitud.
Ukraina rahva nimel tahan uuesti tänada Eesti ühiskonda, et te mõistate avalikult hukka Venemaa püüdluse okupeerida Ukrainat. Et te keelasite surma sümboli kasutamise ka õiguslikult. Arvan, et teie teod näitavad enamat kui üksnes tahet toetada ja kaitsta ukrainlasi. Teie teod peegeldavad ka soovi kaitsta omaenda inimesi Venemaa terrori eest.
Au Ukrainale!
