„Nõukogude ajal ei olnud Eestis tsiviilelanike jaoks pommivarjendite võrgustikku, mida Eesti Vabariik oleks justkui laokile jätnud,“ kummutab Päästeameti peadirektori asetäitja Tauno Suurkivi levinud müüdi pommivarjenditest ja sireenisüsteemist rääkivas saates „Soraineni sagedus“. „Sõjatööstuse ja strateegilise töötajaskonna majutamiseks olid pommivarjendid loodud kokku umbes 30 000-le inimesele, kuid ülejäänud elanikkonna puhul arvestati ka siis võimalike poomivarjenditena keldritega.“
Eesti saab õppida Soome kogemusest
Meil on palju võimalik õppida Soome näitel, kus on Soraineni partneri Paul Künnapi sõnul alates 1950-ndatest süstemaatiliselt tegeletud rahvastiku kaitse rajatistega, sh on Helsingisse loodud varjekohad 900 000-le inimesele – peaaegu kogu nn Suur-Helsingi elanikkond mahuks vajadusel varjenditesse ära. „Korraldatud on see nii, et iga vähegi suurema (alates 1200 m2) ehitise puhul – olgu selleks siis elumaja, kontor või tööstusrajatis – on nõue rajada ehitisse ka varjend. Varjendi võib rajada keldrisse, kuid selleks võib sobida ka ladu või mõni muu ruum. Nõue on, et vastavat ruumi peab olema võimalik varjendina kasutusele võtta 72 tunni jooksul,“ täpsustas Künnap.
See, kas me pikemas perspektiivis tahame Eestis jõuda aastakümnete pärast samasuguse kaitse tasemele nagu on Soomes, on ühiskondliku ja poliitilise tahte ja otsuse küsimus. Mida me saame aga oma elanikkonna kaitseks teha täna?
Päästeamet kaardistab varjekohti
„Esimene inimelu kaitse meede sõjalises olukorras on evakuatsioon – inimeste suunamine lahkuma rünnakuohtlikest piirkondadest, milleks on reeglina tiheasustusalad ja strateegiliste objektide ümbrus. Tiheasustusalal elavatel inimestel soovitame läbi mõelda, kas teil on olemas suvekodu või sõbrad-sugulased, kes asuvad suurlinnadest eemal ja oleksid valmis sõjaohu korral teid vastu võtma. Neile inimestele, kes kodust lahkuda ei saa, tuleb luua varjumise võimalused. Varjekoht peaks olema nii kodus viibivatel inimestel kui ka neil, kes satuvad võimaliku pommirünnaku ajal olema kodust eemal avalikes kohtades. Kodus viibivate inimeste jaoks on ikkagi esimene võimalus keldri varjendiks kohandamine ning see on hetkel iga eramu omaniku või korteriühistu enda initsiatiiv. Avalikuks varjumiseks mõeldud kohtade kaardistamisega tegeleb Päästeamet ning selle aasta jooksul on plaanis vastav info elanikkonnale kommunikeerida ning varjekohad ka märgistada ja need kergesti leitavaks teha,“ selgitab Suurkivi Päästeameti tänaseid lähteülesandeid.
Kohalikud omavalitsused peavad võtma juhtrolli
Kuna riigi omandis on vaid väike hulk hooneid ja rajatisi, nt parklad jms, mida ehk varjendiks kohandada saaks, siis tuleb Eestis kindlasti lahendada õiguslik probleem, kellele panna kohustus varjendite rajamise eest. Künnap soovitab siin taas võtta eeskujuks naaberriigi Soome, kus riik ja kohalikud omavalitsused tihedat koostööd teevad. „Kohalikud omavalitsused võiksid täna vaadata läbi uute rajatiste projektid ning mõelda kohe, kas oleks võimalik loodavale objektile lisada teatud hooneosa varjendiks kohandamise võimalus – selliselt täidaks üks hoone või rajatis kohe kahte eesmärki. Äkki peaks Tallinn uuesti metroo peale mõtlema? Avalike varjumiskohtade võrgustik ei saa tekkida eraomanike initsiatiivil – KOVid peavad siin võtma juhirolli. Kui rääkida elamute keldritest, siis tuleb luua toetusmeetmed nende pommivarjenditeks kohandamiseks ja võib-olla on korteriühistute motiveerimiseks vajalik siduda need mõne teise vajaliku meetmega. See ei erine oluliselt rohepöörde raames korteriühistutele ja eramu omanikele pakutavast toetusest, millega soodustatakse nt majade soojustamist. Loomulikult tuleb varjendite rajamise vajadusega hakata arvestama ka planeerimismenetlustes ja ehitusloa menetlustes,“ soovitab Künnap.
Mida tuleb Eestis teha täna ja mis jääb pikemasse plaani
Tahad rahu, valmistu sõjaks. Kuigi vahetu sõjaoht Eestile täna puudub, tuleb elanike kaitseks valmistuda. Suurkivi sõnul on elanikkonna kaitse pikk plaan ühiskondliku kokkuleppe küsimus – selle mõjud saabuvad mitmekümne aasta pärast ja see tuleb mõelda läbi rahulikult, sest kiirustamine siin häid tulemusi ei too. Lühikesest plaanist rääkides on valitsus lubanud eraldada 46 mln eurot, mille eest saab lähima paari aasta jooksul rajada strateegilistesse kohtadesse sireenid, koostada korteriühistutele ja eramuomanikele juhendid keldrite varjendiks kohandamise kohta ning tähistada kohad, kuhu saab varjuda avalikes kohtades.
Tsiviilkaitsega seotud õiguslikest küsimustest on Künnapi sõnul esiteks vaja läbi mõelda ja paika panna, mis on KOVi kohustused ja vastutused ning mida peab tegema riik. Teiseks on vaja mõelda läbi tsiviilkaitse küsimused planeerimisseaduse ja ehituslubade menetlemise aspektist. Kolmandaks on vaja paika panna toetusmeetmed, millega meelitada korteriühistuid ja eramute omanikke keldreid varjekohtadena kasutamiseks ümber kohandama.
„Soraineni sageduse“ saatest
Seekordses „Soraineni sageduse“ saates arutlesid saatejuhid Mario Sõrm ja Oliver Ämarik, millised tsiviilkaitserajatised Eestis olemas on ning mida saab riik teha, et pommivarjendeid ja sireenisüsteeme rajada või kas selline plaan üldse riigil olemas on. Saatekülalised olid Päästeameti peadirektori asetäitja Tauno Suurkivi ja advokaadibüroo Sorainen partner Paul Künnap, kes tegeleb peamiselt kinnisvara- ja ehitusõiguse küsimustega.
Kuula saadet Äripäeva raadios
või Soraineni Spotify’s
