Olen aastakümneid täiesti allergiline igat sorti korruptiivsete tegude osas. Üliallergiline, kui seotud kõrgemate ametikandjatega.
Süüdistused, et kontrollikoja kandidaat on rikkunud korruptsioonivastase seadusega kehtestatud toimingupiiranguid, ei taha vaibuda, nagu ka üleskutsed algatada prokuratuuril kriminaalmenetlus. Seetõttu võtsin vaevaks süveneda, mida avalikud allikad juhtunu kohta pakuvad.
Seaduse järgi on ametiisikul keelatud otsuse tegemine, kui otsus tehakse ametiisiku enda suhtes. Sel teemal kirjutatust ei leidnud ühtegi tõendit, mille kohaselt KPR osales sellise otsuse tegemisel.
[– – –]
Eelnev ei tähenda, et ma naudiks kontrollikoja kandidaadi nimetamise kulgu. Kuid minu jaoks on mure ja valu mujal.
Ma ei nõustu peaministriga, et kontrollikoja kandidaat on poliitiline ametikoht, mis lepitakse kokku täpselt samamoodi nagu ministrid.
Tuleb eristada poliitilist ametikohta ja poliitilist nimetamisprotsessi. Kõik ametikohad, mida täidetakse vabariigi valitsuse või riigikogu poolt nimetamisega, eeldavad poliitilisi kokkuleppeid. Kuid see ei muuda nimetatavat ametikohta alati poliitiliseks.
Loe tervikteksti Eesti Päevalehest.
