Rassismi- ja ksenofoobiavastane võitlus ning selle seosed vabadusõigustega on pakkunud ainest tulisteks vaidlusteks teadusringkondades ja leegitsevateks vaidlusteks kodustel koosviibimistel. Euroopa Liidus seonduvad niisugused arutelud raamotsusega rassismi ja ksenofoobiaga võitlemise kohta (2008/913/JHA), millega ühtlustatakse rassismi- ja ksenofoobiataustaga kuritegusid puudutavat regulatsiooni. Raamotsuse aluspõhimõtte kohaselt ei aita tõsiste rassismi või ksenofoobia ilmingute puhul midagi vähemat, kui nende karistamine 1–3-aastase vangistusega.
2020. aasta oktoobris otsustas Euroopa Komisjon saata märgukirja Eestile ja Rumeeniale. Vastavalt komisjoni hinnangule ei rakenda nende riikide seadused täielikult ja täpselt Euroopa Liidu norme rassismi ja ksenofoobia teatud ilmingutega võitlemise kohta. Üks komisjoni peamisi etteheiteid liikmesriikidele on vajalike meetmete võtmata jätmine rassistlike ja ksenofoobiast tõukuvate tegude tõhusaks kriminaliseerimiseks.
Carri Ginteri ja Anneli Soo artikkel keskendub liikmesriigi võimalusele kriminaalkorras karistada üksnes sellist vaenukõnet, millega kaasneb avaliku korra rikkumise oht või mis on ähvardav, kuritahtlik või solvav. Just sellist sõnastust kasutab raamotsus. Sellise kitsenduse kasutamine riigisiseses karistusõiguses aitaks enamusel juhtudest vältida karistustega üle võlli minemist ja hoiduda olukordadest, kus isik saaks kriminaalkaristuse asjaoludel, milliste puhul raamotsusega ettenähtud miinimum seda ei nõua.
