Paar nädalat tagasi küttis Äripäevas kirgi artikkel kümnete miljonite maksuvabaks keerutamisest. Huvitavaks tegi selle skeem (või ka tehingustruktuur, kasutamaks positiivsema varjundiga sõna), kus Eesti ühing soetas välismaise ühingu ning seeläbi tekitas endale võimaluse hakata kasumit oma osanikule jaotama maksuvabalt. Põhimõtteliselt sai ka sellist maksuvabastuse indulgentsi ka edasi müüa, millest probleem tekkiski.
Meie partner, vandeadvokaat Kaido Künnapas andis Äripäevale kommentaare selle kohta, millal muutub selline skeem huvipakkuvaks maksuametile ning mis seal tegelikult oluline on. Kas välismaise ühingu ostmiseks oli äriline põhjus või mitte? Kas Eestis kehtiva maksuvabastuse indulgentsi ostmiseks on mõni muu põhjus kui maksupõhjus? Milline on ajaline dimensioon, millal tehingud toimuvad? Mis toimub asjaosaliste peas ja kuidas seda tõendada? Millised on isiklikud seosed? Need on vaid mõned olulised nüansid. „Probleem tekib eelkõige siis, kui maksuvabastusi andva ühingu soetamise üks põhilistest eesmärkidest on maksueelise saamine,“ ütles Künnapas. „Tavaliselt on kahtlasem see, kui mitu tehingut tehakse väga kiiresti üksteise järel, aga selleks võib ka täiesti mõistlik põhjus olla. Näiteks Ukraina sõja puhkemisel võis äride paanikamüüke ilmselt palju näha,“ täiendas ta.
Nii maksunõustajate kui ettevõtjate jaoks on tegemist oluliste tüüpkaasustega, kus maksuhaldur testib uue maksualaste kuritarvituste vastase sätte piire. Säte tuleb ise Euroopa Liidu õigusest ja selle sisu üle vaidlevad õigusteadlased Vahemerest Barentsi mereni, sealhulgas Läänemere kallastel. Eestis on see norm maandunud tulumaksuseaduse §-i 51, selgitades, millal võib maksuhaldur lugeda tehingud maksunduslikult näilikeks. Kuldreegel on, et kui oma tegevuse planeerimisel on soov saada maksueelis ning tegevuse majanduslik sisu ei vasta selle õiguslikule vormile, on maksuhalduri koputuse ootamine reaalne risk.
