Enne sotsiaalmeediasse postitamist või mõne postituse meeldivaks märkimist on oluline kaaluda, kas postitus on kedagi riivav ning kas see riive on õigustatud või mitte, kirjutasid meie advokaadid Liisa-Maria Puur ja Lee Raudsepp ERR-i uudisteportaalis avaldatud arvamusloos.

Hiljuti tegi riigikohus lahendi (riigikohtu tsiviilkolleegiumi 10.04.2024 lahend nr 2-20-3847), milles selgitas, et iga sotsiaalmeedias avaldatud negatiivse sisuga väärtushinnang ei too kaasa kahjuhüvitise väljamõistmist. Sisuliselt rõhutas riigikohus, et meil kõigil on teatud taluvuskohustus ning iga avaldatud kommentaar ei peaks kohtuveskeid jahvatama panema. Ent au teotamist ei pea meist siiski keegi taluma.

Lahend on vastuseks kujunenud uuele olukorrale. Valeväiteid ja ebakohaseid väärtushinnanguid puudutav kohtupraktika on seni peaasjalikult olnud seotud ajakirjanduses avaldatuga. Vaidlused on aga järjest enam seotud hoopis kommentaaridega sotsiaalmeedias ning kohtud olid asunud ka sellisel juhul hüvitisi välja mõistma. Nüüd andis riigikohus selleks puhuks täiendavad juhised, sest väljaütlemised ajakirjanduses ja sotsiaalmeedias erinevad teineteisest oluliselt.

Faktiväidete ja väärtushinnangute eristamine

Au teotamine tähendab kellegi maine kahjustamist. Teise isiku au on võimalik teotada kahel viisil: faktiväite või väärtushinnangu avaldamisega. Olgugi, et „faktiväide“ kui sõna on justkui keeleline disharmoonia, mõtlevad juristid selle all selliste andmete avaldamist, mida saab kontrollida ja tõestada.

Näiteks kui Lee ütleb, et Liisa on advokaat, on tegemist faktiväitega. Kohtus saaks seda vajadusel tõendada. Väärtushinnangu avaldamine tähendab aga isiku kohta arvamuse avaldamist, st isiku väärtustamist läbi teatud hinnangu.

Kui Liisa ütleb, et Lee hea advokaat, on „hea“ selles lauses väärtushinnang ning „advokaadiks olemine“ faktiväide. Nagu näitest näeme, on faktiväited ja väärtushinnangud tihti läbipõimunud. Väärtushinnangute ja faktiväidete avaldamine iseenesest ei ole keelatud, kuid silmas tuleb pidada, et niisugused sõnavõtud ei tohiks kahjustada kellegi teise mainet.

Erinevalt faktiväitest ei ole võimalik väärtushinnangu õigsust jah-ei skaalal tõendada, kuid üldjuhul on võimalik põhjendada, mille pärast kellestki teatud arvamus kujunenud on. Teisisõnu, kas väärtushinnangu avaldajal on mõistlik õigustus teist isikut avalikult kritiseerida või mitte.

Keelatud on avaldada põhjendamatuid väärtushinnanguid, nt selliseid, mis on avaldatud ilma asjaolusid selgeks tegemata, meelevaldselt, või lihtsalt väga ebasündsat väljendusviisi kasutades. Tavaliselt võetakse arvesse ka negatiivselt kujutatud isiku enda panust sündmuste käiku, st seda, kas isik andis ise selliseks hinnanguks põhjuse. Keelatud väärtushinnang on selline, millel on konkreetses kultuurikeskkonnas halvustav või negatiivne tähendus.

Avaldamine

Avaldamise all mõistetakse kolmandatele isikutele teatavakstegemist, st info jagamist avalikkusega. Avaldajaks võib olla nii meediaväljaanne, artikli autor, blogija, sotsiaalmeedias postitaja kui ka kommenteerija. Võib ka juhtuda, et avaldamise kohaks on hoopis koosolek või videokõne. Oluline on faktiväite või väärtushinnangu teatavakstegemine just kolmandale isikule ehk sisuliselt kõrvalseisjale. Au teotavate andmete või väärtushinnangute avaldamist peab kannatanu ise tõendama.

Riigikohtu lahendi üks võtmeküsimus oligi avaldaja määratlemine. Nimelt tekkis küsimus, kas sotsiaalmeedias kellegi kommentaarile, mis sisaldab ebaõigeid faktiväiteid või ebakohaseid väärtushinnanguid, vastaja loetakse samuti avaldajaks või mitte.

Sisuliselt oli sõlmküsimus see, et kas juhul, kui isik kiidab kommentaari vastuses esialgse kommentaari heaks, avaldab ta seeläbi ka ise esialgses kommentaaris sisaldunud ebaõigeid faktiväiteid või ebakohaseid väärtushinnanguid või mitte.

Selles kaasuses riigikohus rikkumist ei tuvastanud. Heakskiitva kommentaari tõttu tsiviilõiguslikult vastutamine on võimalik, erandjuhtudel, kui ka algses (ehk heakskiidetavas) kommentaaris on kellegi au ja head nime intensiivselt riivatud. See peab aga olema tõesti intensiivne riive.

Kõnealuses kaasuses kommenteeriti Facebookis hageja kohta järgmist: tema tegevus ametnikuna oli korruptiivne; ta oli Venemaa taksofirma Yandex esindaja Eestis; tema tegevus oli piisav, et kaitsepolitsei oleks võinud teda uurida ning et ta kasutas oma ametipositsiooni ära iseenda ja taksofirma Yandex huvides. Kostja märkis need kommentaarid meeldivaks ning vastas neile heakskiitvate kommentaaridega.

Riigikohus leidis, et seesugune tegevus ei ole keelatud, sest tegemist ei ole avaldamisega kolmandatele isikutele, kuna kostja ise neid ebaõigeid faktiväiteid või ebakohaseid väärtushinnanguid sisaldavaid kommentaare ei postitanud.

Nimelt: kostja andis sellistele kommentaaridele heakskiidu läbi meeldivaks märkimise ja kommentaaridele vastates, kuid mitte ise neid kommentaare kirjutades. See tähendab, et riigikohtu hinnangul on sotsiaalmeedias kommenteerimisel õigusvastasuse ehk teo keelatuse hindamise latt üsna kõrgele seatud ning ühiskondlik taluvuspiir on tõusnud.

Vastutama peab ka postituse jagamise eest

Mitte iga kommentaar ja sellele postitatud vastus ei anna õigust mittevaralise kahju hüvitamiseks. Juhul kui eelloetletud väited avaldada, st ise vastavad kommentaarid postitada, siis järgneb sellisele postitamisele tõenäoliselt tsiviilõiguslik vastutus.

Eelnev tõstatab õigustatud küsimuse, et kas näiteks Facebookis postituse jagamine või X-is taaspostitamine (repost) võiks tähendada algse postituse uuesti avaldamist ja seeläbi ka vastutust. Teoorias saab sellist vastutust jaatada, sest postituse jagamine või taaspostitamine on sisuliselt postituse kättesaadavaks tegemine uuele isikute ringile.

Sarnasele lahendusele jõudis ka Ühendkuningriigi ülemkohus 2020. aastal, leides, et Twitteri keskkonnas (nüüd X) taaspostitamine on käsitletav avaldamisena ning seeläbi kaasneb vastutus (Riley & Anor v Heybroek). Pole põhjust arvata, et riigikohtu hiljutise lahendi valguses ka Eesti kohtud avaldamisse teisiti suhtuksid. Seega tuleks kaaluda mitte üksnes seda, milliseid kommentaare sotsiaalmeedias kirjutada, vaid ka milliseid postitusi jagada.

Milliseid samme on võimalik enda kaitseks astuda?

Esimene samm sellistel puhkudel on tavaliselt nõuda juba lõppenud või jätkuva au teotamise lõpetamist või siis eeldatavast au teotamisest hoidumist. Reeglina tähendab see, et võetakse ühendust vastava kommenteerija, meediaväljaande või ajakirjanikuga ning palutakse kommentaari kustutamist või ebaõigete faktiväidete parandamist.

Väärtushinnangute ümberlükkamist nõuda ei ole võimalik, kuna need ei ole õige-vale skaalal kontrollitav, kuid võimalik on nõuda väärtushinnangu põhjendamiseks kasutatud ja väärtushinnangust järelduvate kaudsete väidete ümberlükkamist. Seega „läbi lillede“ faktiväidete esitamisega vastutusest siiski ei pääse.

Kui esimene variant loodetud tulemust ei too, on alati võimalik oma õiguste kaitseks ka kohtusse pöörduda. Selleks, et nõuda kahju hüvitamist, peab olema võimalik tõendada, et avaldatud ebaõige faktiväide või ebakohane väärtushinnang on isikule kahju tekitanud ehk tema mainet kahjustanud.

Silmas tuleb pidada, et seadusandja tahte tõttu on juriidilistel isikutel kahju hüvitamist nõuda pea võimatu, kuigi valeväidete või ebakohaste väärtushinnangute avaldamisest võib ka juriidilisele isikule tekkida suur kahju, sest tagajärgi likvideerida ning oma head mainet taastada on igal juhul kulukas.

Füüsiline isik saab maine kahjustamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist nõuda. Ka sel juhul ei ole kahjuhüvitiseks mõistetud summad Eesti kohtupraktikas reeglina suured. Viimastel aastatel on hüvitiste mediaan olnud 500 eurot. Enne kohtutee jalge alla võtmist tuleb seega igaühel mõelda, kas vaidlus on sellele kuluvat raha väärt, arvestades seejuures ka, et isegi võidu korral ei saa reeglina kõiki kohtukulusid tagasi.

Sotsiaalmeedias tegutsemine tuleb läbi mõelda

Kokkuvõttes on meil kõigil teatud taluvuskohustus. Iga (sotsiaal)meedias tehtud postitus, kirjutatud kommentaar või mõne postituse või selle kommentaari meeldivaks märkimine ei ole automaatselt õigusvastane. Iga kommentaari eest kohtupinki ei satu. Like’i panemise eest sinna sattuda on veelgi ebatõenäolisem. Küll aga ei pea meist keegi taluma au teotamist.

Enne postitamist või meeldivaks märkimist on seega oluline kaaluda, kas postitus on kedagi riivav ning kas see riive on õigustatud või mitte. Kohus sedastas, et sotsiaalmeedias avaldatud väide või väärtushinnang on õigusvastane eelkõige siis, kui sellel on alandav, häbistav või naeruvääristav iseloom. Igasugusel avalikul arvamuse avaldamisel, isegi kui see on üksnes kommentaar või like internetiavarustes, tasub niisiis võtta eeskuju vanarahvalt: üheksa korda mõõta ja alles siis lõigata.

Loe lähemalt ERR-ist!