Vähem kui aasta tagasi kinnitas Eesti valitsus Euroopa Liidu poliitika prioriteedid. Nende järgimisest oleks meil kõigil võita, kuid nüüd on justiitsministeerium läinud selgesse vastuollu valitsuse juhistega, kirjutab vandeadvokaat Allar Jõks Euroopa päeval Postimehes avaldatud arvamusloos.
Möödunud nädalal saime teada, et Euroopa Liidu maakasutuse ja metsanduse kliimaeesmärgi on Eesti läbirääkijad nii optimistlikult kokku leppinud, et Eesti peab kulutama täiendavalt 280–380 miljonit eurot, et eesmärk täita.
Euroopa päeval on a(s)jakohane küsida, kas selle asemel, et Brüsselis lepitud eesmärke ületada, ei peaks Eesti lähtuma rahvuslikest huvidest. Sellele küsimusele vastamiseks tuleb vaadata, mida ja miks põhiseaduses muudeti selleks, et Euroopa Liiduga liituda.
Põhiseaduse aluspõhimõtted
Riigikogus algatati 2002. aasta sügisel põhiseaduse täiendamise seaduse eelnõu paragrahv 1, mille algtekst nägi ette: „Eesti võib ühineda Euroopa Liiduga“.
Õiguskantslerina tegin riigikogule ettepaneku täiendada seaduseelnõu paragrahvi 1 nn kaitseklausliga: „Eesti võib kuuluda Euroopa Liitu, mis vastab inimväärikuse ning sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõtetele, mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade.“
Eesmärk oli sõnastada, millisesse liitu Eesti võib kuuluda ning jätta „tagauks“ (liidust lahkumine) juhuks, kui arengusuunad Euroopa Liidus peaksid ohtu seadma Eesti riigi põhiolemuse.
Teiseks eesmärgiks oli julgustada rahvahääletusel liitumise poolt hääletama eurovastaseid, kes ei „tahtnud ühest liidust teise minna“ ning jahutada eurooptimiste, kelle arvates „mida rohkem Euroopat, seda parem».
Peale emotsionaalseid arutelusid jõudis riigikogu järeldusele, et mõistlik ei ole nimetada kõiki põhiseaduse printsiipe, vaid piirduda mõistega „põhiseaduse aluspõhimõtted“.
14.09.2003 toimunud rahvahääletusel kiidetigi heaks põhiseaduse täiendamise seadus, mille paragrahv 1 nägi ette, et Eesti võib kuuluda Euroopa Liitu, lähtudes Eesti Vabariigi põhiseaduse aluspõhimõtetest.
Põhiseaduse aluspõhimõtteid ei ole kusagil kirjas. Juriidilisse süvaanalüüsi sukeldumata võib kokkuvõtlikult öelda, et tegemist on põhiväärtustega, milleta Eesti riik kaotaks oma tuuma. Olgu siin loetletud eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade, inimväärikus, Eesti iseseisvus, demokraatia, õigusriiklus, põhiõiguste ja vabaduste austamine. Lõplik sõna aluspõhimõtete sõnastamisel on riigikohtul, kui sinna peaks jõudma asjakohane vaidlus.
Kaitseklausli õiguslik tähendus
Riigikohus selgitas 2022. aastal n-ö kuulmisaparaadi kaasuses, et ELi õigus on ülimuslik riigisisese õiguse, sh ka põhiseaduse suhtes, kuid ainult juhul, kui see ei ole vastuolus põhiseaduse aluspõhimõtetega. Sellest väga olulisest otsusest järeldub, et ELi õigus ei ole põhiseaduse aluspõhimõtete suhtes ülimuslik.
Kaitseklausel on terve mõistuse filter, millest nii riigikogu liikmed, valitsus kui ka ametnikud peavad läbi laskma ELi algatused. Olgu selleks uus alusleping, mis muudab ELis otsuste vastuvõtmise korda, mõni keskkonnaalane eesmärk või bürokraatiat sünnitav direktiiv.
Esiteks ei luba kaitseklausel reeglina ELi õigust üle võtta laiemalt või intensiivsemalt, kui seda Brüssel nõuab. Ehk kui EL näeb ette liikmesriikide jaoks miinimumnõuded lennureisijatele toitu valmistavate kokkade taustakontrolliks, siis peab esinema ülekaalukas avalik huvi, et kehtestada Eestis rangemad nõuded.
Teiseks peaks kaitseklausel heidutama Eesti poliitikute ja ametnike ambitsiooni olla igas küsimuses Euroopa Liidu tšempion. Arvamusloo alguses toodud näide maakasutuse ja metsanduse ülejõukäivast kliimaeesmärgist on hea näide, kus tagasihoidlikkus eesmärkide võtmisel oleks olnud voorus. Kaitseklausel sunnib otsustajaid iga algatusega seoses küsima, kas Eesti rahvuslikes huvides on rohepööre ükskõik mis hinnaga ehk kas eesmärk on kestlik kahanemine või elatustaseme tõus.
Seda küsimata võime olla aastal X küll süsinikuneutraalsed, aga pooltele eestimaalastele tuleb iga kuu toimetulekutoetust maksta. Teaduste akadeemia president Tarmo Soomere on õigustatult manitsenud, et rohepööre ei tohi muutuda rohepöörasuseks.
Kolmandaks ei luba kaitseklausel Eesti otsustajatel ja läbirääkijatel heaks kiita direktiivi, mis võrreldes Eesti põhiseadusega tagab nõrgema põhiõiguste kaitse.
Ilmekas näide on konkurentsiõiguse direktiiv ECN+, mille ülevõtmisega konkurentsiseadusesse soovitakse karistusõigusliku iseloomuga ülisuuri trahve hakata kohaldama mitte väärteomenetluses, vaid hoopis haldusmenetluses.
Eelnõu kohustab ülisuure trahvi hoiatusel menetlusalust isikut ennast süüstama, kuigi põhiseaduse paragrahvi 22 lõike 3 järgi ei tohi kedagi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu. Lisaks kohustab justiitsministeeriumis ettevalmistatud eelnõu menetlusaluse ettevõtte töötajaid piitsa ja prääniku abil tööandjate peale kaebama.
Samuti võimaldaks eelnõu konkurentsiametil saada juurdepääsu menetlusaluse isiku igasugusele teabele sõltumata teabekandjast. Tegemist on üliintensiivse sõnumisaladuse riivega. Seetõttu on õiguskantsler põhjendatult juhtinud riigikogu tähelepanu, et põhiseaduse paragrahv 43 lubab sõnumisaladust murda vaid kohtu loal kuriteo tõkestamiseks või kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamiseks, mitte aga haldusmenetluses.
Justiitsministeerium õigustab vastuolusid asjaoluga, et ELi õigus on põhiseaduse suhtes ülimuslik. Selline järeldus eirab tõsiasja, et põhiseaduse aluspõhimõtetega pole ühitatav olukord, kus ELi õigus pakub isikute põhiõiguste kaitseks nõrgemaid tagatisi kui Eesti põhiseadus.
Põnevat mõtlemisainet pakkus nädalatagune platvormi töö direktiivi või nn Bolti direktiivi heakskiitmine. Meedias hurjutati minister Tiit Riisalo, et Bolti huvide asemel oleks ta pidanud seisma avaliku huvi eest. Jättes kõrvale selle, et huvide esindamine ehk lobimine peab igal juhul olema läbipaistev, jäi üles küsimus, kelle huvidest lähtuvalt peaks Eesti oma seisukoha Brüsselis kujundama.
Raske on nõustuda nendega, kelle arvates riik ei peaks oma ettevõtete, antud juhul näiteks Bolti huvide eest seisma. Kui mõni ettevõtte on mingil põhjusel Eesti majanduse seisukohalt tähtis, siis tema huvide eest seismine ei ole mitte erahuvi, vaid avaliku huvi eest seismine.
Rahvusliku huvi seisukohast on olulised Ida-Virumaal põlevkivi kaevandamise ja töötlemisega tegelevad ettevõtted. Ei pea olema selgeltnägija mõistmaks, kuidas mõjutavad sotsiaalmajanduslikku ja (energia) julgeolekuolukorda läbimõtlemata otsused ja sõnumid põlevkivi kaevandamise lõpu kohta. Seetõttu on nende ettevõtete huvide eest ELis seismine avalikes huvides.
IMF teatas möödunud nädalal, et Eesti on ainus riik Euroopas, kus majandus tänavu ei kasva. Võib-olla on õigus peaministril, et seda võib selgitada asjaoluga, et eestlased on Euroopa suurimad vingujad.
Pigem pean üheks põhjuseks ülereguleerimist ja sellega kaasnevat halduskulu – erinevad ametkondlikud loamenetlused, kooskõlastamised ja tarbetud nõuded. Ettevõtete majandustulemustele tekitavad need reaalseid kulusid ja vähendavad konkurentsivõimet. Teisisõnu on bürokraatia teiseks nimeks kestlik kahanemine.
Rõõm ja mure koos
Kolleeg Carri Ginteriga koostasime analüüsi riigikogus 2022. aastal vastuvõetud seaduste kvaliteedi kohta. Tõime välja, et ELi õiguse ülevõtmisega seotud seaduseelnõude seletuskirjades on sageli erinevatest alternatiividest valitud kõige enam Eesti konkurentsiolukorda ja majanduskeskkonda kahjustav lahendus.
Vabariigi valitsus on tänuväärselt 22.06.2023 kinnitatud Eesti Euroopa Liidu poliitika prioriteedid. Nende järgimine võiks olla üheks võtmeks majanduse tõusule pööramiseks. Haldustrahvide kehtestamisel on justiitsministeerium sõnaselgelt läinud vastuollu prioriteetidega ja tootnud juurde küsitavaid bürokraatlikke menetlusi. Kui ministeerium eirab sõnaselgeid valitsuse juhiseid, siis tõusetub küsimus, kelle jaoks selliseid dokumente koostatakse.
Ei taha ennast korrata ja kõlada nagu limonaadimasin. Aga kui poliitilise juhtimise kvaliteet on kasin ja valitsuse (juhi) usaldusväärsus nigel, kas siis meie rahvuslikud huvid on kaitstud?
Vaatamata kõigele on põhjust Euroopa päeval rõõmustamiseks, sest kakskümmend aastat Euroopa Liidus on meid hästi kaitsnud. Euroopa Parlamendi valimistel tasuks seetõttu toetada nende erakondade kandidaate, kes põhiseaduse aluspõhimõtteid järgivad mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes.
