Koostasime Kliimaministeeriumi palvel õigusanalüüsi, et hinnata nii senist ruumiloome kvaliteedikriteeriumite õigus- ja rakendamispraktikat kui ka vajadust nende muutmiseks.

Valitsusliidu 2023.–2027. aasta koalitsioonileppes on eesmärk sätestada ehitusseadustikus ja planeerimisseaduses kvaliteetse ruumi põhimõtete järgimise kohustus.

Kvaliteetne ruum on tasakaalustatud tervik, mis ühendab kunstilised, tehnoloogilised ja majanduslikud lahendused looduskeskkonnaga ühtseks tervikuks. See hõlmab nii maa- ja linnaruumi kui ka välis- ja siseruumi planeerimist.

Ruumikvaliteedi kriteeriumite rakendamine aitab arvestada erinevate ühiskonnaliikmete vajadustega ja tagada elukeskkonna parendamise põhimõtte elluviimist. Hea ruum on kasutajasõbralik, kestlik ja funktsionaalne.

Nägemused kriteeriumite sisu osas on erinevad

Kvaliteetse ruumi kriteeriumid peaksid kehtima kõikidele ehitistele ja avalikule ruumile. Kohalikud omavalitsused kontrollivad, kas õigusaktidest ja planeeringutest tulenevaid nõudeid ja põhimõtteid järgitakse, mistõttu on kvaliteetse ruumi põhimõtete tagamine peamiselt avaliku võimu ülesanne.

Analüüsist selgus aga, et riigi ja kohalike omavalitsuste nägemused erinevad oluliselt nii kriteeriumite sisu kui ka nende rakendamise ulatuse osas. Näiteks pole üksmeelt selles, kas planeerimis- või ehitusloa menetluses esitatud nõuded tõstavad tegelikult ruumikvaliteeti.

Seetõttu soovitame alustada kvaliteetse ruumi kriteeriumite sõnastamisest. Selleks võiks koostada üldise strateegia, mis sisaldab kriteeriumite loetelu ja loob ühtse arusaama. Samas ei vaja juba Eesti õiguskorda integreeritud kriteeriumid nagu funktsionaalsus täiendavat reguleerimist.

Oht halduskoormuse tahtmatuks tõstmiseks

Kuigi koalitsioonileppes loodetakse vähendada bürokraatiat ja lühendada planeerimisaega, selgus õigusanalüüsis ka vastupidine võimalus: kui kriteeriumite sisu ja rakendamise ulatus jäävad ebaselgeks, võivad arusaamatud nõuded tõsta kohalike omavalitsuste töö- ja halduskoormust ning pikendada menetlusaegu.

Planeeringute ja loamenetluste kvaliteeti aitaks tõsta ka menetlusosaliste teadlikkuse suurendamine ruumikvaliteedinõuetest ja võimalusest kriteeriume vabatahtlikult arvestada. Riik võiks siin olla eeskujuks ja näidata avalike objektide rajamisel, millist kasu toob ruumikvaliteedi kriteeriumite rakendamine.

Riive õigustele ja vabadustele – tasakaalu leidmine

Õigusaktide muutmisel tuleb meeles pidada, et täiendavate kohustuste sätestamine võib riivata isikute põhiõigusi ja -vabadusi. Kuigi ühiskonnas ei ole piiramatuid põhiõigusi, peab iga riive olema kooskõlas põhiseadusega. Ruumiloome kvaliteedikriteeriumite selge määratlemine õigusaktides piirab nii isikute omandipõhiõigust ja ettevõtlusvabadust kui ka kohaliku omavalitsuse põhiseaduslikke õiguseid.

Võrdlusriikide analüüs näitab, et ruumiloome põhimõtete seadusesse lisamine nõuab tasakaalu detailsete nõuete ja paindlikkuse vahel. Liiga ranged nõuded võivad piirata loovust ja innovatsiooni, liiga üldised põhimõtted aga jätta ruumi mitmetimõistmisele ja ebajärjekindlatele tulemustele. Mõned riigid (nt Iirimaa) rakendavad kriteeriume üldisel strateegilisel tasemel, samas kui teised (nt Leedu) on ette näinud detailsed juhised.

Seega peaks kvaliteetse elukeskkonna eesmärgi seadmine ja saavutamine algama riiklikest arengu- ja strateegiadokumentidest.  Seejuures omavad kohalikud omavalitsused siin olulist rolli, kuna iga omavalitsus on erinev ja kvaliteetse ruumiloome kriteeriumid on kohaspetsiifilised, subjektiivsed ning ajas muutuvad. Kriteeriumid peavad aga olema avalikkuse ja üksikisikutega läbi arutatud, näiteks planeerimismenetluses.

Meie tiim

Õigusanalüüsi projektijuht oli advokaat Sandra Mikli. Selle koostamisel osalesid vandeadvokaat Britta Retel, advokaat Anu Liinsoo ja jurist Birke Vahesaar. Arhitektuuri ja linnaplaneerimise küsimustes toetasid Endrik Mänd ja Kadri Vaher.