Meie partner Allar Jõks andis Maalehele intervjuu, kus rääkis Eesti seadusloome eesmärgipäratumaks muutumisest ja sellega kaasnevatest ohtudest.
Olete aastakümneid kritiseerinud seaduste kvaliteeti. Mis suunas on seadusloome selle aja jooksul liikunud?
Seadusloomet olen püüdnud jälgida ja parandada alates 2001. aastast, kui ma õiguskantsleriks sain. Alati on erandeid, aga üldistavalt võib öelda, et seadusloome on läinud eesmärgipäratumaks.
Kui me valmistusime Euroopa Liitu ja NATOsse saama, oli kõik seaduste loomisega seotu kantud sellest eesmärgist. Praegu ühtegi samaväärset sihti ei paista olevat. Seetõttu tegeletakse väga palju asendustegevusega, mille viljaks on ülereguleerimine ja -kontrollimine.
Teiseks: mõjude analüüsides asendub teadmispõhisus veendumusega, et ametnikud on piisavalt targad.
Kolmandaks: Euroopa Liidu õigust üle võttes ilmneb soov näidata ennast eeskujuna ja seada oma ettevõtetele keelde rohkem, kui Euroopa Liit nõuab.
Viimastel aastatel on teie peamiseks märklauaks saanud rohepöördega seotud seadusandlus. Mis teid selle teema juurde tõi?
Rohepöörde õiguslik raamistik on väga oluline. Viimati kinnitasid seda vabariigi presidendi ja õiguskantsleri kriitika erinevate keskkonnaga seotud seaduste kohta.
Kliimaseadus ja kliimakokkulepped määravad aastateks ära Eesti energia hinnad ja maavarade kasutamise ulatuse. See omakorda mõjutab otseselt Eesti konkurentsivõimet ja inimeste elujärge. Samuti seda, milliseks kujunevad parlamentaarsed otsustusprotsessid ehk Eesti demokraatia tulevik.
Ma ei tea ühtegi teist nii olulist teemat, välja arvatud julgeolek, millega riigikogu peaks sel aastal tegelema. Nagu oleme kõik näinud, on Eesti energiataristu väga habras. Seetõttu tuleb julgeda küsida: kas me peame loobuma võimalikult kiiresti põlevkivist selleks, et näidata, kui tubli Eesti on? Või peaksime esikohale panema Eesti huvid?
Põhiseaduse preambul kohustab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Teisisõnu – eestimaalaste käekäik on kõige tähtsam. Kõik kliimareformi elluviimiseks vajalikud otsused ja seadused tuleb lasta läbi terve mõistuse filtri ning kaaluda nende mõju näiteks energiajulgeolekule, toidu kättesaadavusele ja regionaalarengule. Paraku on mõjude hindamine pahatihti peegeldus eelnõu koostajate veendumustest.
Öeldakse ju, et kui metsa raiutakse, siis laaste lendab. Kus on teie hinnangul see piir, millest ei tohiks kliimaleppeid tehes ja ellu viies inimeste ja ettevõtjate olukorda keerulisemaks muutes üle minna?
Siin ei ole mustvalget lahendust. Ma tahan julgustada avalikku arutelu selle üle, millist hinda on Eesti valmis maksma kliimamuutustega kohanemiseks. Loobume oma maavaradest? Kas näiteks lambakarju ründavate huntide või põllukultuure kahjustavate hanede heaolu on olulisem inimeste omast? Kas kaladele või lendoravatele tuleb luua muinasaegsed tingimused?
Eri huvide ratsionaalse kaalumise tulemusena peaks riigikogu sellise piiri paika panema.
USA teatas hiljuti, et lahkub Pariisi kliimaleppest, mis mõjutab ka Euroopat. Kuidas peaks Eesti valitsus oma plaane selles valguses korrigeerima?
Lisame siia Poola peaministri Donald Tuski 22. jaanuaril Euroopa Parlamendis peetud kõne, milles ta tutvustas Poola kui ELi nõukogu eesistuja prioriteete. Ta rõhutas, et rohepöörde karmid nõuded kahjustavad Euroopa Liidu julgeolekut ja ohustavad demokraatlikke valitsusi. See seab meie otsustajate ette rasked valikud. On ju selge, et paja ühes otsas ei ole võimalik keeta seljankat ja teises kisselli. Kas lõpetame oma maavarade kasutamise ja hakkame sisse ostma näiteks maagaasi, mida tuuakse Venemaa diislikütust kasutavate laevadega USAst? Kus see võit kliimale või Eestile on?
Iga entusiastliku, läbimõtlematult üle võetud Euroopa Liidu direktiivi või eesmärgi maksavad kinni maksumaksjad. Tahan juhtida tähelepanu sellele, et rohepöörde suurimad kaotajad on maainimesed. Miks? Keskkonnapiirangud on suunatud eelkõige Eestis traditsioonilistele sektoritele: metsandus, põllumajandus, turbatööstus, põlevkivi. Need loovad väärtust ja töökohti, lõimides kogukonda. Seetõttu ongi rohepöördesse suhtumine linnas ja maal elavatel inimestel erinev. Kõigi otsuste puhul, olgu selleks rohepööre, maksud või julgeolek, peaks kehtima põhimõte, et kedagi ei jäeta maha. Kliimareformiga paistavad maha jäävat „rumalad“ maainimesed, kes ei ole veel kuulnud 5MIINUSE ja Puuluubi eelmise aasta ühisloomet „Linnas on ilus elu, maal on täitsa p…“.
