Koostasime Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi palvel õigusanalüüsi, et kaardistada kitsaskohad krundi kasutamise sihtotstarvete ja maakasutuse juhtotstarvete määramisel ning teha põhjendatud ettepanekud planeerimisseaduse uue määruse eesmärgi ja sisu kohta. Eesmärk on luua õigusselgus, kuidas määrata maa ja krundi kasutusotstarbed ning kuidas need mõisted seostuvad omavahel ja kogu süsteemiga.
Kohaliku omavalitsuse otsused võivad olla ettearvamatud
Praegune õiguslikult killustunud maa kasutamise sihtotstarvete süsteem tähendab, et kohalikud omavalitsused lahendavad sarnaseid olukordi erinevalt. See omakorda mõjutab kinnisasjade kasutamist, sh isikute õigusi. Näiteks võivad lahendused erineda selles osas, kas eramajas saab pidada huvikooli või ärihoones käitada tehast, mis ei põhjusta häiringuid. See tähendab, et kohaliku omavalitsuse otsused ei pruugi olla elanikule ja ettevõtjale ettenähtavad ega üheselt mõistetavad.
Ehkki Riigikohus on öelnud, et väikesed kõrvalekalded juhtotstarbest on lubatud, siis praktikas kasutatakse seda võimalust harva. Kaalutusruumi puudumine vähendab aga suutlikkust kohaneda praktiliste vajadustega, takistab lahenduste leidmist ning pikendab menetlusaega ja kulutab taotleja ressursse.
Kuldne kesktee ühtlustamise ning otsustusvabaduse vahel
Omandiõiguse kaitseks on vaja selgust, miks kinnisasjale kehtestatakse piirangud. Piirangud peavad arvestama nii eraomandit kui avalikke huve, pidades samas silmas, et avalikud huvid muutuvad ajas vastavalt sotsiaalsetele ning keskkondlikele vajadustele.
Kaasaegsete digilahenduste, nagu näiteks e-ehituse platvormi või planeeringute infosüsteemi, kasutuselevõtt võimaldavad maa kasutamise sihtotstarvete määramist ja haldamist efektiivsemaks muuta, kuid nende edukaks rakendamiseks on vajalik andmete ühtlustamine ja kvaliteedi tõstmine. Samas ei saa ühtlustamise käigus unustada vajadust võimaldada kohalikel omavalitsustel lisada oma tingimusi vastavalt spetsiifilistele kohalikele vajadustele. Nii võiks ärimaa juhtotstarvet täiendada selgitustega, mis täpsustavad lubatud tegevusi.
Koostades esmalt juhendmaterjalid ja korraldades parimaid praktikaid tutvustavaid koolitusi, saavad kohalikud omavalitsused võtta kasutusele ühtsemad lahendused. Lisaks aitaks see toetada digilahenduste juurutamist, kuna selgete ja ühtsete juhiste alusel koostatud andmekogud on paremini integreeritavad.
Nõustamistiim
Analüüsi projektijuht oli advokaat Sandra Mikli ning selle koostamisel osales jurist Nele Otsalt. Kohalike omavalitsuste praktika analüüsi koostas Sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse vanemanalüütik Veiko Sepp koostöös Skepast & Puhkim OÜ planeerija Kadri Vaheriga.
