Eesti-Venemaa õigusabilepingu lõppemise positiivsetest aspektidest kirjutavad Delfi Ärilehes meie vandeadvokaat Albert Linntam ja advokaat Steven Andrekson.
Eesti otsus Venemaaga sõlmitud õigusabilepingut alates 18. märtsist 2025 mitte pikendada oli ainuloogiline samm, mille põhjendusi ei pea pikalt otsima. Viimase 15 aasta vältel on Vene Föderatsioon drastiliselt kaugenenud õigusriigi ning ausa kohtupidamise põhimõtetest. Kohtute sõltumatus pole tagatud, sest kriminaalmenetlused on prokuratuuri poole kaldu ning rahvusvaheliselt tunnustatud inimõigusi (sh kohtupidamisel) ei austata. 2022. aastal kuulutas riigikogu Venemaa režiimi terroristlikuks ning Euroopa Parlament kuulutas Venemaa terrorismi riiklikuks toetajaks.
Konstruktiivne koostöö tegelikult puudus
Selle taustal on alates 2020. aastast Eesti poolt esitatud õigusabipalvete arv pidevalt vähenenud. Ukraina-vastasest agressioonist tingituna otsustati lõpuks nende esitamisest ja Venemaalt laekunud õigusabipalvete menetlemisest üldse loobuda. Ehkki 30-aastane leping lubas teoreetiliselt kahe riigi vahelist õigusalast koostööd oluliselt lihtsustada, pole see praktikas kunagi muretult toiminud. Näiteks leidis juba 2007. aastal aset juhtum, kus Pronksiöö tagamaade uurimiseks saadetud Eesti õigusabipalvest keelduti lakoonilisel põhjusel, et Pronksiööl osalejate kindlakstegemiseks ei saa jälitustoiminguid läbi viia. Konstruktiivse koostöö puudumist kahe riigi vahel ilmestab ka mullune Narva jõe kergpoide eemaldamise intsident.
Peale järjekordade Õnnepalees on õigusabilepingu lõppemise tagajärjena viimasel ajal esile toodud dokumentide apostillimise taastamist, mis valdavalt puudutab surma- ja abieluvõimetõendeid, rahvastikuregistri väljavõtteid jms. See tähendab, et Eesti asutused peavad edaspidi kontrollima Venemaa väljastatud dokumentide kehtivust ja vastupidi. Õigusabilepingu lõppemisega kaasneb rida muutusi ka kohtumenetlustes, mis ühest küljest võimaldavad lahendada varem lootusetuks osutunud olukordi ja teisalt aitavad senisest rohkem kaasa läbipaistva õigusemõistmise saavutamisele.
Eestis vara omavaid Venemaa elanikke saab edaspidi Eestis hageda
Õigusabilepingu järgi sai esitada hagi üksnes selle riigi kohtusse, kus oli kostja elukoht. Ainus võimalus sellest reeglist kõrvale kalduda oli sõlmida erikokkulepe. Praktikas tähendas see ahistavat piirangut näiteks korteriühistute jaoks (eelkõige Ida-Virumaal): Venemaale kolinud korteriomanikelt polnud sisuliselt võimalik välja nõuda kommunaalvõlgnevusi, isegi kui neil oli siin (kinnis)vara. Sama seaduseauku kuritarvitasid võlgnikud ka näiteks pankrotimenetluste nurjamiseks.
Tänu õigusabilepingu lõppemisele saab edaspidi esitada hagisid Venemaal elu- või asukohta omavate isikute vastu ka Eesti kohtutesse, näiteks kui hagiga seotud vara asub Eestis, kostja kuulub mõne Eesti ühingu juhtorganisse, vaidlusalune leping tuli täita Eestis jms olukordades.
Sellega suureneb ka võimalus riigipoolse abi saamisel menetluskulude hüvitamiseks. Nimelt nägi leping ette, et ühe riigi kodanikud saavad teises riigis abi menetluskulude hüvitamiseks samadel tingimustel, nagu teise riigi enda kodanikud. Lepingu lõppedes saab kulude hüvitamiseks abi edaspidi taotleda vaid Eesti või Euroopa Liidu liikmesriigi kodanik või elanik. Kuivõrd lepingu lõppemisel tekib Vene kodaniku või ettevõtte vastu Eestis hagi esitamiseks aga rohkem võimalusi, suureneb vastavalt ka võimalus taotleda majanduslike raskuste korral kohtumenetluse kulude kandmiseks riigipoolset abi.
Eesti kohus saab keelduda Venemaa kohtuotsuste tunnustamisest
Õigusabilepingu järgi pidid Venemaa ja Eesti tunnustama teineteise jõustunud kohtuotsuseid lihtsustatud korras, st teises riigis tehtud kohtuotsuseid võis jätta täitmata ainult väga erandlike ja formaalsete puuduste korral. Teisisõnu polnud Eestil võimalik kontrollida, kas konkreetse asja lahendamisel järgis Venemaa õigusriigi ja õiglase kohtumenetluse põhimõtteid. Seevastu Venemaa kohtud ennast õigusabilepingust segada ei lasknud ning keeldusid korduvalt Eesti kohtuotsuste tunnustamisest ilma sisuliste põhjendusteta.
Õigusabilepingu lõppemise tagajärjel on Eesti kohtute otsustamisruum aga avaram: Eestis võib jätta tunnustamata Venemaa kohtuotsuseid, mis on ilmselt vastuolus Eesti õiguse oluliste põhimõtetega, sh isikute põhiõiguste ja -vabadustega. Nõnda on Eesti elanikel ja ettevõtjatel võimalik ennast edaspidi kaitsta olukordades, kus vastaspool soovib Eestis täita Venemaa kohtust ebaausal viisil saadud lahendit.
Valetava või istungilt kõrvalehoidva tunnistaja ja eksperdi saab vastutusele võtta
Õigusabilepingu lõppemisega kaasneb ka paar muudatust seoses tunnistajate ja ekspertide osalemisega kohtumenetluses. Nimelt nägi õigusabileping ette, et kui ühes riigis peetava kohtumenetluse raames oli vaja istungile kutsuda teises riigis viibiv tunnistaja või ekspert, ei tohtinud väljakutsutava suhtes rakendada sunnimeetmeid, nagu isiku sundtoomine, arestimine või tema trahvimine. Sunnimeetme kasutamise eest tuleb isikut eelnevalt ka hoiatada (nt kohtukutses), mille aga õigusabileping välistas. Nii ei tulnud näiteks Venemaalt kutsutud tunnistaja või eksperdi suhtes sunnimeetmete rakendamine kõne alla, kuid lepingu lõppedes on see võimalik.
Samuti nägi õigusabileping ette, et ühest riigist kutsutud tunnistajaid ega eksperte ei võinud teise riigi kohtumenetluses võtta kriminaalvastutusele ega karistada seoses nende tunnistajaütlustega või eksperdina antud arvamusega. Eestis on tunnistaja poolt kohtus teadlikult valeütluste andmine karistatav (karistusseadustiku §320) ning sama kehtib ka eksperdi poolt teadlikult vale eksperdiarvamuse andmise puhul (karistusseadustiku §321). Seega ei saanud Venemaalt kutsutud tunnistajaid ega eksperte, kes Eesti kohtus teadlikult valetasid, selle eest seni vastutusele võtta.
