Meie advokaat Polina Tšernjak ja jurist Meri-Ly Karjus kirjutasid Eesti Päevalehes avaldatud arvamusloos erinevatest abielu varasuhetest.
Legend räägib, et abielus on paari peale üks vara – ei, tänapäeval mitte ilmtingimata. Abielu ei ole ainult südamete liit, vaid ka juriidiline partnerlus, mis vajab läbimõtlemist ja reguleerimist.
Probleemide lahendamist on hilja alustada siis, kui probleemid on juba tekkinud. Nii on abikaasadel võimalik juba enne abielu sõlmimist või ka abielu kestel valida oma varalise suhte iseloomu. See on oluline, sest erinevad valikud võivad oluliselt mõjutada vara kuuluvust abielu ajal ja selle jagamist abielu lahutamisel.
Kui abielu sõlmimisel abikaasad varalist suhet ei vali, kohaldatakse nende abieluvarale vaikimisi varaühisuse režiimi. Inimkeeli tähendab see seda, et abielu kestel omandatud vara loetakse paari ühisvaraks.
Varasuhet saab muuta või kohandada ka abielu kestel, sõlmides selleks abieluvaralepingu. Abieluvaralepinguga saab lõpetada või muuta abikaasade poolt varasemalt valitud varasuhte ning kehtestada uus varasuhe.
Nüüd aga igast varasuhte valikust täpsemalt:
Varalahusus
Juriidiliselt lihtsaim varasuhe. Abielu sõlmimine ei mõjuta abikaasade vara kuuluvust ning kõik, mis on omandatud ühe abikaasa poolt abielu kestel kuulub vaid sellele abikaasale. Kui paar otsustab abielu lahutada, siis muutub üksnes perekonnastaatus, kuid mitte vara kuuluvus.
Varaühisus
Enim levinud varasuhte liik. Põhimõte ei ole keeruline – kõik mis on omandatud abielu kestel on ühisvara, s.o kuulub mõlemale abikaasale ühiselt. Kusjuures ühisvaraks loetakse ka töötasu ja pangakontol olev raha, mis omandati abielu kestel.
Võtame ühe näite – kui abikaasa A teenis abielu jooksul 200 000 eurot, siis sellest summast pool ehk 100 000 eurot kuulub automaatselt tema abikaasale B (kui pole muidugi teisiti kokku lepitud).
Ühisomandisse kuulumine tähendab ka omakorda seda, et kõiki õigusi saab täita vaid ühiselt – kinnisvara võõrandamiseks on seega vaja mõlema abikaasa nõusolekut.
Erandite hulka kuulub näiteks olukord, kui vara omandatakse kinke või pärimise teel või kui asi omandatakse lahusvara, sh ka pensioni arvelt. Näiteks, kui abikaasa müüb päritud maja ja soetab saadud raha eest uue korteri, siis kuulub see korter vaid ühele abikaasale.
Riigikohus on selgitanud, et ühisvara režiimi puhul ei ole vara kuuluvuse vaatest ilmtingimata määrav see, mida ütleb eseme kohta registrikanne. Äriühingute puhul vaadatakse asutamise kuupäeva või osa omandamise kuupäeva tuvastamaks, kas äriühingu osa on abikaasade ühisomandis. Äriregistrisse reeglina kantaksegi ühe abikaasa nimi, seega teise abikaasa nime kajastamine registris pole primaarne selleks, et määrata kellele äriühingu osa kuulub.
Varade juurdekasvu tasaarvestus
See variant on seaduse uusim täiendus. Selline varasuhte režiim ei mõjuta võrreldes varaühisusega vara kuuluvust ning kogu rõhk on hoopis abielu jooksul omandatud vara väärtusel.
See tähendab, et varad, mis olid kummalgi abikaasal enne abielu või mis omandati abielu ajal, jäävad nende ainuomandiks. Seejuures tasaarvestatakse abikaasade vahel abielu ajal omandatud või suurenenud vara väärtust, tasudes ühele abikaasale rahalist hüvitist.
Näiteks, kui ühe abikaasa A ettevõtte väärtus kasvas abielu jooksul 100%, samas, kui teine abikaasa B pühendas end täielikult laste kasvatamisele ning tema vara väärtus abielu kestel ei tõusnud, siis B-l on lahutamise korral õigus nõuda hüvitist poole ettevõtte kasvanud väärtuse ulatuses. Kui B vara väärtus mingis ulatuses abielu jooksul siiski suurenes, siis B-le hüvitise määramisel lahutatakse B suurenenud vara väärtus A suurenenud vara väärtusest. Kui pole teisiti kokkulepitud, siis reegel on see, et mõlema abikaasa abielu jooksul kasvanud vara väärtus jagatakse abielu lahutuse korral abikaasade vahel võrdselt.
Varade juurdekasvu tasaarvestuse vararežiim võimaldab varade selget eraldamist ja on eriti kasulik neile, kes soovivad abielu ajal säilitada suuremat sõltumatust, käsutades oma vara teise poole nõusolekust sõltumata, kuid siiski jagades oma teise poolega abielu kestel teenitut, sest panus abiellu ei ole kindlasti ainult rahaliselt mõõdetav. Lepinguga saab reguleerida abikaasade õigusi ka detailsemalt, nt välistades äriühingu poolt teenitud tulu soetisvara hulka kuulumist.
Antud varasuhte raskuspunktiks on vara väärtuse tõendamine ning seega abielu lahutamise korral rahalise hüvitise määramine. See varasuhe režiim eeldab pedantset lähenemist ning omandatud vara väärtuse dokumenteerimist terve abielu aja jooksul.
