Meie partner, vandeadvokaat Carri Ginter, vandeadvokaat Marcus Niin ja jurist Stella Victoria Ojala kirjutasid Juridica 300. juubelinumbris artikli abieluvälise kooselu teemal.
Artikli põhiideeks on, et abieluvälises kooselus elavate isikute puhul tuleks eeldada, et nende vahel ei ole tekkinud võlasuhet. Selline on eelduslikult olnud partnerite tahe, kui nad on otsustanud mitte abielluda. Nad ei soovi tõenäoliselt võlaõiguslikke õigusi või kohustusi, rääkimata abieluvararežiimist või millestki sellega võrreldavast.
Kui partnerid teevad üksteise ühistes huvides toiminguid, võiksid need reeglina olla käsitatavad mittetäielike kohustustena VÕS § 4 lõike 1 tähenduses. Enamik ühise elu heaks tehtavatest investeeringutest tehakse täie teadlikkuse juures, et nende tegemiseks ei ole võlaõiguslikku kohustust ning nende tagasisaamiseks ei ole võlaõiguslikku nõudeõigust. See ongi, mis eristab abieluvälist kooselu abielulisest.
Tekkinud on aga praktika, kus abieluvälises kooselus elavate isikute vahel tuvastatakse seltsingulepingu sõlmimine – see aga peaks olema eelmainitud põhjustel erandlik. Asjaolu, et partnerid elavad koos ja peavad ühist majapidamist, ei ole piisav seltsingulepingu tuvastamiseks. Teine praktika on seltsingu sätete kohaldamine analoogia korras juhul, kui seltsingulepingut pole tuvastatud. Selline analoogia kohaldamine ei tohiks aga olla TsÜS § 4 järgi võimalik ning on tinginud teatavaid vastuolusid – näiteks olukorra, kus isikute vahel jagatakse omandit, mis ühele neist ei kuulu, sõites nii üle omandamise asjaõiguslikest eeldustest. Vara, mida pole nõuetekohases vormis ka teisele kooselu partnerile üle antud, jääb selle isiku varaks, kelle oma ta asjaõiguslikult on.
