Euroopa Kohtu kohtujuristi hiljutine ettepanek võib radikaalselt muuta seda, kuidas spordivaidlusi lahendatakse. Kui Euroopa Kohus peaks nõustuma talle tehtud ettepanekuga, siis saavad sportlased edaspidi jätkata oma vaidlusi tavakohtus, kirjutavad meie advokaadid Polina Tšernjak ja Heidi Rand Delfi Spordis avaldatud arvamusloos.
Kohtujuristi arvamusest jäi kõlama, et sportlastele, kelle õigused on seotud Euroopa Liidu õigusega, tuleb tagada võimalus oma huve kaitsta riiklikes kohtutes, mitte ainult vahekohtus, nagu spordiorganisatsioonid hetkel dikteerivad. „Isikutel, kes väidavad, et nende liidu õigusega tagatud õigusi on rikutud, peaks olema võimalik otseselt vaidlustada FIFA reegleid sellest hoolimata, et Spordi Arbitraažikohtu [CAS] otsus kinnitab nende kehtivust,“ rõhutas kohtujurist.
Spordimaailmaga paralleeli tuues võiks kohtujuristi rolli võrrelda videokohtunikuga (VAR), kes annab sõltumatu ja põhjendatud hinnangu, et kohtunikud saaksid teha õiglast otsust. Nii nagu VAR analüüsib mängu hetkhaaval, annab Euroopa Kohtu kohtujurist põhjaliku ja sõltumatu arvamuse vaidluse lahendamiseks. Kuigi Euroopa Kohtu kohtunikud ei ole kohustatud kohtujuristi ettepanekut järgima, arvestavad nad sageli tema analüüsiga, kuna see pakub kohtule selge ja kaalutletud õigusliku suuna.
Rahvusvaheliste spordialaliitude ehk katuseorganisatsioonide (nagu FIFA) reeglite kohaselt lahendab vaidlused organisatsiooni ning nende liikmete ja mängijate vahel üldjuhul CAS. FIFA reeglid ütlevad näiteks, et riiklikesse kohtutesse pöördumine on keelatud, välja arvatud juhul, kui FIFA reeglid seda otsesõnu lubavad (nt töösuhteid puudutavates vaidlustes on erandina üldjuhul lubatud minna n.ö tavakohtusse). Samas peaks Euroopa Liidu õiguse järgi kõigil isikutel olema võimalus kaitsta oma liidu õigusest tulenevaid õigusi riiklikes kohtutes, mis omakorda saavad vajadusel pöörduda Euroopa Kohtu poole eelotsuse saamiseks.
Euroopa Liidu õigus on liikmesriikide õiguse lahutamatu osa pea kõigis valdkondades. Kui liikmesriigid midagi ühiselt EL-i tasandil otsustavad, on see liikmesriikidele endale ja nende elanikele kohustuslik. See tagab, et reeglid on liidus ühtsed ja õiglane mänguväli kõigile tagatud. Näiteks on EL selleks kehtestanud konkurentsireeglid, mida tuleb kõigis liikmesriikides järgida. Nii on tagatud, et kõigis riikides mängitakse samade reeglite järgi. Seda reeglitest kinnipidamist saab kontrollida riiklik kohus, kes võib (ja teatud juhtudel peab) Euroopa Kohtult eelotsust küsima, et tagada liidu reeglite ühene mõistmine.
CAS ei suuda tagada piisavalt tõhusat EL-i õiguste kaitset
Probleem seisneb selles, et CAS ja CAS-i üle järelevalvet teostav Šveitsi Föderaalkohus ei kuulu nende kohtute hulka, kes saaksid Euroopa Kohtult küsida Euroopa Liidu õiguse tõlgendamist. Seetõttu ei suuda CAS tagada piisavalt tõhusat liidu õiguste kaitset. Kohtujuristi ettepaneku järgi peaksid riiklikud kohtud siiski saama sekkuda, kui menetlusosaline leiab, et CAS-i otsus ei ole kooskõlas Euroopa Liidu õigusega, ning vajadusel edastada küsimus Euroopa Kohtule eelotsuse tegemiseks (riiklikule kohtule siduva tõlgenduse andmiseks). Sarnaselt on Euroopa Kohus varem Achmea ja Komstroy otsustes leidnud, et liidu õigusega on vastuolus investeerimisarbitraaži kokkulepped, mis välistavad võimaluse, et Euroopa Kohus saaks kontrollida liidu õiguse kohaldamist.
Kohtujuristi ettepanek toobki esile olulise küsimuse CAS-i otsuste kohtulikust kontrollist. Iga vahekohtu otsuse õigusjõu saab vaidlustada ainult kahel viisil: a) nõuda otsuse tühistamist vahekohtu asukohariigi kohtus; või b) vaielda vastu otsuse täidetavusele võlgniku asukohariigi kohtus. Spordi Arbitraažikohtu otsuse sisu võib vaidlustada üksnes väites, et otsus on vastuolus Šveitsi avaliku korraga. Samas on avaliku korra mõiste äärmiselt kitsas õigusmõiste. CAS-i otsus rikub avalikku korda ainult siis, kui see on vastuolus Šveitsi kõige fundamentaalsemate õiguspõhimõtetega. Avaliku korraga ei ole üldjuhul vastuolus otsus, milles vahekohus pelgalt hindab tõendeid ebaõigesti või rakendab õigust vääralt. Samuti ei saa CAS-i otsust reeglina vaidlustada põhjusel, et sportlase suhtes rakendanud sanktsioon on äärmiselt ebaõiglane või isegi Euroopa Liidu õiguse vastane.
Ettepanek vajab Euroopa Kohtu kohtukolleegiumi heakskiitu
Kohtujurist leiab seevastu, et spordivahekohtus tehtud otsuste ülevaatus ei peaks piirduma vaid avaliku korra küsimustega ning peaks hõlmama kõiki liidu õiguse sätteid. Spordiasjades on see eriti oluline, kuna spordivahekohtu otsuste kontroll on isegi piiratum kui muude vahekohtute puhul. Kui tavalise vahekohtu – st mitte spordi vaidlustega tegeleva – otsus vajab hiljem eraldi täitmist võlgniku asukohariigis ning täitmise käigus on võimalik veel otsust vaidlustada vastuolu tõttu selle riigi avaliku korraga, siis spordiotsused ei vaja nende spetsiifikast tulenevalt eraldiseisvat täitmist. Näiteks ei pea FIFA kasutama kohtutäiturit selleks, et sanktsioneerida klubi, samas kui võlausaldaja vajab kohtutäituri abi vahekohtu otsuse alusel võlgniku pangakonto arestimisel. Niisiis leiab kohtujurist, et kuivõrd sportlaste õigused võivad olla seotud ka ELi õigusega, tuleb neile tagada võimalus lahendada vaidlusi riiklikes kohtutes, mis suudavad hinnata, kas spordireeglid on Euroopa Liidu õigusega kooskõlas.
Kohtujuristi ettepaneku mõju on kahetine. Ühest küljest pakub see võimalust muuta spordivaidluste lahendamise süsteem ja üldisemalt spordiõigus läbipaistvamaks. Kui kohtujuristi lähenemine leiab heakskiidu ka Euroopa Kohtu kohtukolleegiumilt, tähendab see olulist sammu spordiõiguse arengus ja sportlaste õiguste kaitsmises Euroopa Liidus, pakkudes sportlastele põhjalikumat kaitset ka riiklikes kohtutes.
Teisalt on aastakümneid toiminud vahekohtumenetluste süsteemil oma olulised plussid. CAS‑s lahendavad vaidlusküsimusi konkreetselt spordivaidlustele keskendunud asjatundjad. Sellist spetsialiseerumisvõimalust ei ole riiklike kohtute kohtunikel, kes peavad samal ajal olema pädevad ka näiteks tarbijakaitse-, üürilepingu- ja ka töövaidlustes.
Sportlaskarjäär on ajatundlik: tippvorm ei ole igavene ning võistlusgraafikud on tihedad. Arbitraažikokkulepped tagavad seda arvestades vaidluse kiire, siduva ja konfidentsiaalse lahendamise. Riiklikes kohtutes võivad menetlused seevastu kesta aastaid, läbides mitu kohtuastet. Seejuures on riiklik kohtumenetlus valdavalt avalik, mis tähendab, et sportlasi saadab riikliku kohtumenetluse jooksul suure tõenäosusega veel suurema soovimatu meediatähelepanu. Sportlaskarjäärile võib meediakära saatel toimuv aastatepikkune kohtutee, mis sportlast võistlustelt eemal hoiab, mõjuda laastavalt ka juhul, kui lõpuks saadakse kohtuvõit.
Püütakse vältida „riik riigis“ situatsiooni
Kohtujuristi pakutud lahendus ei näi jätvat võimalust kõigi arbitraažisüsteemi tugevuste säilitamiseks. Samas on kohtu senist lähenemist arvestades mõistetav, et Euroopa Kohtu kohtujurist soovitab anda Euroopa kohtutele võimalus kontrollida, et spordimaailma vaidlustes oleksid Euroopa Liidu tagatavad õigused piisavalt ja ühetaoliselt kaitstud. Lühidalt soovib kohtujurist vältida, et spordiõigus oleks Euroopa Liidu õiguse suhtes kui riik riigis, kus kehtivad oma normid, mille üle liikmesriikidel järelevalve võimalus puudub.
Täna ootame, kas Euroopa Kohtu kohtukolleegium nõustub kohtujuristi ettepanekuga. Kui see nii saab olema, toob see endaga muutusi ning aastateks segaduse spordivaidluste lahendamisel nii rahvusvaheliselt kui ka Eestis.
