Meie vanempartner Aku Sorainen kirjutas Äripäevas avaldatud arvamusloos, et Eesti peab riigikaitses kärmelt otsuseid langetama, et oma kaitsevõimet oluliselt tugevdada.
Oli aeg, mil Eesti poliitikutel oli selge ja inspireeriv visioon tuleviku osas: saavutada iseseisvus, jõukus, digitaliseeritus ning liituda Euroopa Liidu ja NATO-ga. Kui need eesmärgid saavutati, tekkis visioonipuudus. Maslow vajaduste hierarhiale tuginedes, kui esimesed vajadused nagu toit, turvalisus ja kuulumine (EL ja NATO) on rahuldatud, siis järgnevad prestiiž, tähelepanuvajadus ja eneseteostus. Paraku tundub, et liiga paljud poliitikuid keskenduvad täna nendele viimastele.
Ühise ja ühendava visiooni puudumine on Eestis loonud kummalise ja kahjuks juba tüüpilise patiseisu. Asjatundjad ütlevad, mida on vaja teha riigi tuleviku kindlustamiseks, kuid poliitikud kas ignoreerivad neid või on otsustusvõimetud. Ei piisa sellest, et makstakse tööealistele välja nende seni kogutud teise samba pension, mis koos energiakriisiga tõstis meil inflatsiooni Euroopa tippu ja jätab suure osa tänastest tööealistest ilma mõistliku pensionita. See on nagu kõva pakasega püksi pissimine. Nüüd liigume suunas, kus inimesed jäävad ilma ka turvatundest. Maslow järgi on prestiiži ja eneseteostuse otsimine olulised alles siis, kui turvalisus ja toit on tagatud. Kahjuks õõnestame hetkel neid kõige primaarsemaid vajadusi.
Investeeringud riigikaitsesse on olnud liiga väikesed
Tänases maailmas on meie turvalisuse eelduseks oluliselt tugevam kaitsevõimekus kui praegu, et pakkuda piisavat heidutust vastasele, teenida meie liitlaste lugupidamist ja luua motivatsiooni vajadusel appi tulla, pakkuda piisavat turvatunnet meie enda inimestele ja luua kindel keskkond ka välisinvestoritele. Seda on seni edukalt teinud näiteks Iisrael, Lõuna-Korea, Taiwan ja Singapur. Kui selleks on vaja tõsta makse, siis teeme seda. Kõige parem viis on kehtestada riigikaitsemaks ja mitte seoses riigikaitsega manipuleerida meie püha lehmaga, ehk auto ja sellega seonduva maksustamisega. Kahjuks kalduvad liiga paljud inimesed eelistama suuremat autot riigikaitsele.
Kehtestame riigikaitsemaksu ja las rahanduse asjatundjad otsustavad, kui suur see peaks olema, kui kaua kestma ja kui suure osa saab riik laenata välisturgudelt või enda inimestelt võlakirjade kaudu. Eesti riik lasi välja võlakirju ka 1930-ndatel, et arendada riigikaitset. See 1,6 miljardit eurot laskemoona jaoks on alles esimene piisk meie riigikaitseinvesteeringute vajadustest. Kaitseväe juhataja sõnul peaksime olema valmis investeerima 5% meie SKP-st, kuid täna on see number alla 3%. Kui see on vajalik piisava turvalisuse tagamiseks, siis seda tuleb teha, sest viimase kahe aastakümne jooksul on investeeringud riigikaitsesse olnud liiga väiksed.
Ei ole juhus, et Soomes on pärast Teist maailmasõda järjepidevalt ehitatud tsiviilkaitsevarjendeid, umbes 2/3 iga aastakäigu meestest läbib ajateenistuse ja Soomes on Euroopa suurim raskekahurvägi koos vajaliku laskemoonaga. Kui mõned aastad tagasi otsustati Soomes hankida umbes 10 miljardi euro eest F-35 ründelennukeid, ei olnud sarnast avalikku hädaldamist ja kaitsevaldkonna võtmeisikute lahkumisi nagu meil täna näha on. (Siiski ei soovita eeskuju võtta Soome ametiühingute hiljutistest suurtest streikidest, mis kahjustavad tugevalt Soome konkurentsivõimet ja kaudselt ka kaitsevõimekust).
Kasutame vastuostude võimalust
Eesti kaitseväele ja kaitseministeeriumile võib ette heita, et viimase 15 aasta jooksul ei ole nad enam kasutanud vastuostude võimalust riigikaitseinvesteeringute puhul. On tavaline praktika, et ostjariik kohustab kaitsevarustuse müüjat tegema investeeringuid ostjariiki või vahendama ostjariigis valmistatud kaitsetehnika müümist mujale. Vastuostud toovad suure osa investeeringu hinnast tagasi ostjariigi majandusse ja lisavad olulist kaitsevaldkonna oskusteavet.
On vaja kiiresti otsustada laskemoona ostmine, aga veelgi parem oleks (kui pole veel liiga hilja), kui otsustame koos lätlaste ja leedulastega laskemoona koos osta. Üks komponentide tehas tuleb Leetu (Leedu on juba lubanud Rheinmetallil hakata ehitama tehast isegi ilma ehitusloata), teine Lätti (ilmselt koostöös Nammoga) ja kolmanda ehitaks laskemoona müüja Eestisse. See tooks investeeringuid ja tööd paljudele ning netokulu riigile oleks oluliselt väiksem kui 1,6 miljardit. Näiteks Soome F-35 hanke puhul arvatakse, et tänu vastuostudele tuleb umbes 30—40% investeeringust tagasi Soome.
Kui me kiiresti vajalikke otsuseid riigikaitse osas ei tee, näeme veelgi suuremat hulka inimesi, kes hakkavad vaikselt ostma kinnisvara välismaale ja viima oma ärisid ning sääste Eestist välja. Napoleon ütles tabavalt: „Need, kes ei ole valmis toitma oma sõjaväge, peavad toitma kellegi teise oma.“
