Soome tahab NATOt, sest ta ei taha jääda üksi olukorras, kus näeb, et Venemaa liigub tagasi Stalini ajastusse, kirjutab Edasi ajakirjas .
Soomlased on aastakümneid arvanud, et saame säilitada Venemaaga heanaaberlikke suhteid, tagades samal ajal meie võime kaitsta oma riiki, ilma et peaksime liituma NATOga ja seega Venemaad ärritama. Paljud Euroopa riigid tundsid, et külma sõja lõpp andis neile võimaluse vähendada oma sõjalisi kulutusi. Relvad võis ära müüa. Soome nägi aga võimalust oma sõjaväge veelgi tugevdada ja ostis soodsalt palju kasutatud tanke, suurtükke ja muud relvastust.
Kohustuslik sõjaväeteenistus on pikaajaline ja väga populaarne traditsioon ning tsiviilkaitse on alati olnud tähtsal kohal. Igas linnas on viimase 80 aasta jooksul ehitatud rohkesti varjendeid ja igas suures uues hoones peab see endiselt olemas olema. Peaaegu kõik maa-alused parklad toimivad varjenditena ja isegi Rovaniemi maa-alune Jõuluvana park on üks suur varjend. Riigi kriisivarude keskus tagab, et Soomes on piisavalt toitu, ravimeid, gaasi, naftat jne, et hoida igas olukorras ühiskond toimivana ja tagada elanikkonna turvalisus.
Kreml sisimas ei hooli slaavlastest
Põhjanaabrite loogika on olnud säilitada piisavalt tugev kaitsevõime, et tagada, et Soome ründamise hind ületaks kaugelt võimalikku kasu. Soomlased olid aastakümneid arvanud, et Venemaa järgib sama loogikat. Venemaa on aga tõestanud, et mõtleb teisiti ja on valmis okupeerima oma naabreid. Nad kasutavad okupeerimiseks äärmuslikku vägivalda tsiviilelanike vastu (isegi kui need on samuti slaavlased), ning on valmis seda tehes võtma vastu suuri kaotusi. Soome tahab NATOt ka seetõttu – Venemaa juhtkond ja rahvaski on näidanud, et neile ei lähe kellegi elu korda, isegi mitte slaavlaste.
Venemaa sõda Ukrainas meenutab nii väga Talvesõda, et soomlased on aru saanud, et Venemaa poliitikas on alates Stalini ajast väga vähe muutunud. Mõned sarnasused:
Stalin arvas, et Lenin oli teinud vea, andes Soomele 1917. aastal iseseisvuse. Soome oli olnud osa Venemaast ja seega tuli see tagastada Nõukogude Liidule. Soome annekteerimine oleks kasulik ka selleks, et takistada natsi-Saksamaad kasutamast Soome territooriumi Nõukogude Liidu ründamiseks. 1939. aasta novembris hakkas Nõukogude meedia avaldama tugevat Soome-vastast propagandat, mille eesmärk oli muuta Nõukogude Liidu avalikku arvamust Soome vastaseks. Muuhulgas süüdistati soomlasi ateistide massimõrvas (nõukogude ideoloogia põhines ateismil) ja väideti, et Ühendkuningriik provotseerib Soomet astuma konflikti Nõukogude Liiduga. 30. novembril 1939 ründas Nõukogude Liit ootamatult Soomet. Selle sõjavägi ületas mitmes kohas Soome piiri. Nõukogude lennuvägi alustas Soome linnade ja tsiviilobjektide pommitamist, pommitades lõpuks sõja jooksul sadu Soome linnu ja asulaid.
Minu isa, kes oli nelja-aastane, jäi ellu vaid õnneliku juhuse tõttu, samas kui minu vanatädi oli üks ohvritest esimesel pommitamise päeval. Kümned tuhanded Soome lapsed evakueeriti Rootsi ja Taani.
Venemaa kasutab samu argumente sõja õigustamiseks igal ajal
Rahvusvaheliselt väitis Nõukogude Liit, et ta ei olnud Soomega sõjas. Nõukogude propaganda väitis, et Soome valitsus on kõik fašistid (meenutagem, et Molotovi-Ribbentropi pakt veel kehtis ja poleks olnud poliitiliselt kohane väita, et soomlased on natsid). Nõukogude Liit oli kindel väga kiires võidus, sest nad eeldasid, et Soome töölisklass tervitab nõukogude võimu kui vabastajat. Nõukogude Liit tõepoolest väitis, et nad on tulnud Soome töölisklassi vabastama. Sama “argument”, mida Venemaa kasutab praegu Ukraina okupeerimise õigustamiseks ja argument, mis on järjekordne põhjus, miks Soome tahab NATOt.
1939. aastal oli Soome üsna lõhestatud riik, mis oli alles taastumas 1918. aasta verisest iseseisvus-/kodusõjast, mis oli peetud punaste (töölisklass) ja valgete (kesk- ja kõrgklass) vahel ning mis oli jätnud ühiskonda sügavad armid. Riik ühendati koheselt, kui Nõukogude Liit ründas ning endised valged ja punased võitlesid nüüd kõrvuti samades kaevikutes nõukogude vägede vastu. Kogu ühiskond mobiliseeriti ja rindele saadeti kiiresti 300 000 reservväelast, kellel oli algselt väga vähe sõjavarustust, välja arvatud püss.
Vaatamata sellele, et Nõukogude armee oli väga liikuv ja tal oli suur hulk tanke, oli ta sunnitud edasi liikuma mööda teid ja üle lagedate alade, mida oli vähe, sest Soome on kaetud metsaga. See andis soomlastele eelise, sest nad suutsid maastikul kiiresti liikuda. Esialgu puudusid Soomel relvad ja laskemoon ning nõukogude tankide vastu kasutati edukalt Molotovi kokteile – improviseeritud tankitõrjerelvi. Nõukogude armee oli väga hierarhiline ja tegutses formaalse plaani järgi, samas kui soomlastel oli võimalik ja lubatud improviseerida sõltuvalt taktikalisest olukorrast. Nõukogude armeel oli probleeme sobimatu riietuse, tehnika, varustuse ja logistikaga. Soome armee suutis Nõukogude armeelt võtta suurel hulgal relvi, sealhulgas suurtükke ja tanke.
Venemaa muutis Talvesõjas strateegiat nagu Ukrainaski
Esimene etapp kestis umbes kuus nädalat, mille jooksul löödi esialgne nõukogude pealetung tagasi. Pärast seda muutis Nõukogude armee oma strateegiat. Rahvusvaheline üldsus mõistis Nõukogude Liidu agressiooni hukka ja heitis riigi välja Rahvasteliidust; soomlastel oli maailma poolehoid. USA, Ühendkuningriik, Prantsusmaa ja Rootsi, aga ka teised valitsused ja mitmesugused eraõiguslikud heategevusorganisatsioonid hakkasid saatma Soome raha ja relvi. Tuhanded välisriikide vabatahtlikud liitusid Soome armeega, kui nägid, et Soome on võimeline rünnakule vastu seisma.
Kahjuks sellest toetusest ei piisanud. Ühendkuningriik ja Prantsusmaa kaalusid pikka aega, kas nad peaksid saatma Soome toetuseks ka oma regulaarvägesid või mitte, ja kas nende vägede saatmine ei süvendaks sõda (lõpptulemusena välisriikide vägesid ei saabunud). Nõukogude Liidu ja Soome vahelised vaherahu läbirääkimised algasid pärast kaheksa nädalat kestnud lahingutegevust, kuna Stalin kartis rahvusvahelist survet ja Ühendkuningriigi ja Prantsusmaa võimalikku sekkumist. Nõukogude nõudmised olid Soome jaoks siiski liiga karmid ja soomlased jätkasid võitlust.
Talvesõda kestis 105 päeva. Hoolimata 300 000 tuhande või enama mehe kaotusest (surnud ja haavatud), suudeti nõukogude vägesid jätkuvalt lahingusse saata. Lõpupoole hakkasid kaitseliinid murduma ja Soome armee oli nii kurnatud, et pidi nõustuma nõukogude tingimustega, mille hulgas oli 10% Soome territooriumist ära andmine, kuid mis jätsid riigi iseseisvaks ja okupatsioonist vabaks.
Eesti ja Valgevene on sarnasemad kui võiks arvata
Eesti roll Talvesõjas ja Valgevene roll Ukraina sõjas on samuti mõneti sarnane. Mõned kuud enne Talvesõda oli Eesti valitsus sunnitud laskma Nõukogude väed Eestis asuvatesse baasidesse. Nõukogude lennukid ründasid Soomet Eesti lennubaasidest. Kuigi ametlikult oli Eesti sunnitud jääma neutraalseks, oli elanikkond üldiselt Soome poolel ja paljud Eesti vabatahtlikud liitusid Soome armeega. Täna on Eesti ja Soome parimad sõbrad.
Pärast Talvesõda said soomlased õppetunni: nad ei tahtnud enam kunagi seista üksi Vene armee vastu. Teisele maailmasõjale järgnenud aastakümnete jooksul püüdis Soome luua Venemaaga häid ja vastastikku kasulikke suhteid, lootes, et Venemaa ei kujuta enam kunagi Soomele ohtu. 24. veebruar 2022 muutis lõpuks seda arusaama ja meie soovmõtlemist.
Artikkel on esmalt ilmunud meie veebilehel ingliskeelsena.
