Aastavahetuse ilutulestiku sära polnud veel hajunud, kui käivitus eestlaste rahvussport-aastavahetuse saadete arvustamine. Selle varju jäi aasta viimasel päeval tehtud vabariigi presidendi otsus jätta väljakuulutamata maapõueseaduse muutmine, kirjutas Postimehes meie partner Allar Jõks.
Seadusega sooviti peatada kaevandamislubade taotlemise menetlus kuni on selgitatud põlevkivi kaevandamise ja kasutamise kliimamõju ning selle rolli Eesti kliimaeesmärkide saavutamisel. Teisisõnu, kuni kliimaseaduse vastuvõtmiseni.
Aasta esimesel nädalal tegi õiguskantsler Riigikogule kaks ettepanekut viia põhiseadusega kooskõlla seadused, millest üks muutis seni tähtajatud keskkonnaload tähtajaliseks ja teine lõpetas koostootmisjaamale taastuvenergia toetuse maksmise.
Presidendi ja õiguskantsleri etteheiteid Riigikogule seob üks läbiv punane niit. Mõlemad osundavad süsteemsetele vigadele rohepöörde õiguslikul reguleerimisel.
Rahvuslikud või globaalsed huvid
Presidendi ja õiguskantsleri kriitika langes ajale, kui Estlink 2 ja energiataristu tervikuna on rünnakute all ning toimivat alternatiivi põlevkivile veel silmapiiril pole.
Siit tõusetub küsimus, kas Eesti energiapoliitilised otsused lähtuvad rahvuslikest või globaalsetest huvidest?
Ühest küljest võib globaalse ja rahvusliku vahele tõmmata võrdusmärgi, sest eesti rahvuse säilimine läbi aegade ei ole võimalik, kui me kliimasoojenemisega ei tegele. Paraku rahvuslikud ja globaalsed huvid ei ole alati samasuunalised.
Üleilmselt vaadatuna tuleks kliimaneutraalsus saavutada ükskõik, mis hinnaga sh kestvalt kahanedes ja võimalikult kiiresti piirata senist maakasustust, sh loobuda põlevkivist ja turbast. Kliima-ja energiapoliitika kujundajad tunduvad eelistavat üleilmset huvi rahvuslikule. Seetõttu poleks ebaõiglane neid nimetada globalistideks.
Rahvuslik huvi seevastu, sõnastatuna põhiseaduse preambulis kohustab tagama eesti rahvuse „säilimise läbi aegade“. See seab ranged piirid poliitilistele valikutele rohereformi läbiviimisel ja sunnib eelistama „maailma päästmisele“ Eesti hakkamasaamist.
ELi õigus ei ole ülimuslik
Kas me saame üldse eelistada rahvusliku huvi, kui oleme seotud Eesti EL kliimaeesmärkidega?
Vastuse annab põhiseaduse säte, mille kohaselt Eesti võib kuuluda Euroopa Liitu, lähtudes põhiseaduse aluspõhimõtetest. Tegemist on kaitseklausliga, mille kohaselt ELi õigus ei ole põhiseaduse aluspõhimõtete suhtes ülimuslik.
Kaitseklausel on terve mõistuse filter, millest nii riigikogu liikmed, valitsus kui ka ametnikud peavad läbi laskma ELi algatused, näiteks keskkonnaalased eesmärgid.
Ebamõistlike ja ülejõukäivate kohustuste võtmine, millega kaasneks eestimaalaste vaesusriski langemine, konkurentsivõime vähenemine ja varustuskindluse kadu, ei taga eesti rahvuse säilimist ja on vastuolus põhiseaduse aluspõhimõtetega.
Kas Eesti ametnikud ja otsustajad, kes leppisid kokku EL maakasutuse ja metsanduse kliimaeesmärgi nii optimistlikult, et Eesti peab kulutama täiendavalt 290-380 miljonit eurot, on reetnud rahvuslikud huvid?
Seega pole rohepöörde puhul küsimus mitte „kas?“, vaid „kuidas?“. Ja küsimusele, „kuidas“ peab ja saab vastata Riigikogu kliimaseaduse eelnõu menetlemisel.
Eesti huvides oleks rohepööre, mis on sotsiaalselt ja majanduslikult tasakaalustatud ning negatiivsed mõjud ei ületa eesmärgi saavutamiseks hädavajaliku taset.
Kuidas seda saavutada? Võti seisneb hea õigusloome tava järgimises ning presidendi ja õiguskantsleri poolt osundatud vigade vältimises.
Loe Allar Jõksi ettepanekutest lähemalt täispikast arvamusloost.
Proovikiviks demokraatiale
Samal teemal käis Jõks rääkimas ka ETV saates „Esimene stuudio“. Saates kutsus Jõks üles leppima kokku vahendeid ja põhimõtteid rohepöörde tegemiseks, toetudes põhiseadusele.
Saatejuht Mirko Ojakivi palus meie partneril selgitada, milles seisneb Jõksi arvamusloos „Rohepööre paneb Eesti demokraatia proovile“ käsitletud proovikivi .
„See proovikivi seisneb selles, et kõik suuremad kriisid on tegelikult tekitanud mõjusid sellele, kuidas meie demokraatlik otsustusprotsess käib, kuidas meie õigusriigi põhimõtted toimivad. Tuletame meelde – pandeemia ajal öeldi, et põhiseadus ei ole oluline, meie kaitseme elusid. Praegu kiputakse väga tihti ütlema, et muud õigused ei ole olulised, kliima on kõige tähtsam. Ja selleks, et sellist demokraatlikku otsustusprotsessi õigel rajal hoida, ma selle artikli tegin ja tõin ka oma tööst tulenevalt neid näiteid, mida ma oskasin,“ rääkis Jõks.
Mõjude hindamine olgu teadmuspõhine
„Minu arvates ei ole küsimus selles, kas rohepööre peaks toimuma või mitte, sest mina tahaks ka, et minu lapsed ja lapselapsed elaksid ilusas ja turvalises keskkonnas. Küsimus on, kuidas me seda teeme,“ rõhutas Jõks.
„Selleks, et seda õiguspäraselt teha, on olemas teatud tööriistad, mille annab meile ette põhiseadus, mis ütleb, et ei ole ühtegi õigust, mis prevaleerib või domineerib teiste õiguste üle, neid tuleks kaaluda, neid tuleks otsustusprotsessis rahulikult analüüsida, seal tuleks mõjude hindamine teha. Mõjude hindamine kusjuures ei peaks toimuma mitte usupõhiselt või maailmavaatepõhiselt, vaid see mõjude hindamine kliimareformiga kaasnevate meetmete suhtes peaks olema teadmuspõhine,“ lausus Jõks.
