Riigikogu tempo NETS-i eelnõu menetlemisel jätab mulje, et seadusandja arvates viiendat lainet ei tule. Selline hoiak on ohtlik ja meenutab neid lääne riigijuhte, kes veel veebruari alguses uskusid, et Venemaad on võimalik veenda, kirjutavad Allar Jõks ning Jaanika Alevi ERRis.

Mõnda aega tagasi saatis nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse (NETS) muutmise eelnõu esimest lugemist riigikogus värvikas arutelu. Riigikogu opositsiooni äkilisem osa võrdles eelnõud koguni “räpase pommiga” ning täieliku diktatuuri kehtestamisega. Juristi pilgu läbi olukord NETS-i eelnõuga nii hull siiski ei ole, kuid vaatamata sellele leidub hulgaliselt arenguruumi.

Riigikogu võiks otsustada, kus on vaktsineerimine vajalik

Kuivõrd Covid-19 iga uus laine on saabunud Eesti valitsusele ootamatult, siis on ka koroonakriisi haldamisel valitsus rakendanud meetmeid, mis võivad olla vajalikud, kuid mille kehtestamisel on laveeritud seaduse ja seadusetuse piirimail.

Näiteks leidsid eelmisel aastal paljud töötajad, sh politseiametnikud ja kaitseväelased end ootamatult olukorrast, kus töökohal jätkamise eelduseks oli vaktsineerimistõendi esitamine. Selline võimalus sätestati valitsuse määrusega, mis andis tööandjatele õiguse töökeskkonna riskianalüüsi alusel kehtestada loetelu ametikohtadest, mida saavad täita vaid vaktsineeritud.

Sisuliselt lubas valitsus tööandjatel töötajate vaktsineerimise muuta kohustuslikuks. Selline lahendus lihtsustas küll vaktsineerimata töötajate vallandamist, kuid kooskõla põhiseadusega oli kaheldav.

Põhiseaduse ligi kolmekümne aastase kehtimise ajal on riigikohus kujundanud praktika, mida suurem on põhiõiguste riive, seda kõrgemal võimutasandil peab see olema reguleeritud. Veel möödunud aasta lõpus luges riigikohus näiteks lubamatuks, et ehitusvaldkonnas ei sätestanud teedeinseneri kvalifikatsiooninõudeid mitte legitiimne riigiorgan, vaid kutset andma õigustatud kutsealaliit.

Kuivõrd vaktsineerimisnõude kehtestamine võib paljudelt võtta juurdepääsu tööturule ja võimaluse elatist teenida, siis on tegemist intensiivse põhiõiguste riivega. Järelikult võiks ainult riigikogu sätestada loetelu ametikohtadest, kus vaktsineerimine on kohustuslik.

Riigikohus loobus oma senisest rangest joonest

Selles valguses väärib tähelepanu möödunud aasta novembris tehtud riigikohtu lahend kaitseväelaste vaktsineerimisnõude asjas. Riigikohus asus seisukohale, et ei saa välistada vaktsineerimisnõuete kehtestamist avalikus teenistuses ja muus vormis avalike ülesannete täitmisel osalevate inimeste suhte seadusest madalama astme õigusaktiga nagu näiteks määrus, haldusakt või halduse siseakt.

Selliselt loobus riigikohus oma senisest rangest joonest. Arvestades muutliku ja ohtliku olukorda ning riigi vajadust kiirelt ohtudele reageerida võis see olla ehk sellel ajahetkel ainuõige

Ei tohi aga unustada, et rasketel aegadel sissetallatud radadel on mugav riigivõimul ka headel aegadel sammuda. Luba kehtestada tööandjatel vaktsineerimiskohustus töötajatele on väga libe tee. Samahästi võiks riik anda tööandjatele pädevuse kehtestada kvalifikatsiooni- ja haridusenõuded, mida ühel või teisel ametikohale kandideerimisel tuleb täita.

Vandeadvokaadid Kadri Härginen ja Pirkko-Liis Harkmaa juhtisid juba möödunud aasta oktoobris tähelepanu vajadusele reguleerida niivõrd ulatuslik tegevusalal tegutsemise piirang kui vaktsineerimisnõue seaduse tasandil.

Näiteks on NETS-i alusel tööandja kohustatud tegevusaladel, millel töö iseärasused võivad soodustada nakkushaiguste levikut, nõudma tööle asujalt tervisetõendit nakkushaiguste suhtes tervisekontrolli läbimise kohta. Seaduse järgi võib tervisetõendit nõuda õpetajatelt ja lasteasutuse töötajatelt, abivajajale vahetult teenust osutavatelt hoolekandetöötajatelt ning patsiendiga vahetult kokku puutuvatelt tervishoiuasutuse töötajatelt.

Meie ettepanek

Teeme ettepaneku NETS-i eelnõus eeltoodud loetelu täiendada loeteluga ametikohtadest või tegevusaladest, kus vaktsineerimise nõue võiks olla põhjendatud suure avaliku huviga, nagu olulise avaliku teenuse toimepidevus või hooldekodu elanike tervis.

Selline muudatus oleks kooskõlas ka riigikohtu arvamusega, et “piirangute kehtestamisele tuleks sätestada seadusandlikult täpsemad tingimused. Epideemia kulgedes peaksid need muutma rangemaks, mitte leebemaks, sest aja möödudes riivete intensiivsus kasvab ja ühiskonna taluvusvõime väheneb. Piirang, mis on proportsionaalne paari kuu kestel, ei pruugi olla põhiseaduspärane pikkade aastate vältel”.3

Riigikogu tempo NETS-i eelnõu menetlemisel jätab mulje, et seadusandja arvates viiendat lainet ei tule. Selline hoiak on ohtlik ja meenutab neid lääne riigijuhte, kes veel veebruari alguses uskusid, et Venemaad on võimalik veenda.

Nii nagu peaks riik panema sisse kiirema käigu vaktsineerimisele, tuleb ka seadusandlus muuta viiruskindlaks.

Loomulikult võib jätkata ka senise regulatsiooniga ehk jätta vaktsineerimisnõude üle otsustamine tööandja kätesse. Sellisel juhul jääksid sõnakõlksuks Tanel Kiige väljaütlemised parlamendi rolli suurenemisest ja õigusselguse loomisest uue NETS-i eelnõuga. Ning sureksid hooldekodu patsiendid ajal, kui vaieldakse hooldekodu töötajate vaktsineerimisnõude seaduslikkuse üle.