Olen kümne aasta jooksul kliente esindades muinsuskaitse ametiga kokku puutunud. Mõnede positiivsete eranditega julgen ameti hoiaku kokku võtta nii – muinsuskaitse, ükskõik, mis hinna eest.
Täpsemalt väljendus see suhtumine meeletus bürokraatias, mida omanikud pidid ületama planeerimise ja ehitamise käigus. Omanikuks olemine oli justkui karistus. „Keegi ei käse omanik olla“, sellise lahenduse pakkus üks muinsuskaitsja, üleolev irve näol.
Haldusmenetluse läbiviimisest olid ametnike teadmised napid, nagu ka sellest, et igasuguseks sekkumiseks planeeringutesse ja ehitamisse (olgu selleks manitsemine, juhendamine või nõudmine) on vaja seaduse lubavat normi.
Tulemusena jäid ja jäävad kesklinna risustama koleehitised, sest muinsuskaitse esitatud elukaugete nõuete koorma all on omanikud jõuetud oma kinnismälestisi korras hoidma.
[– – –]
Asjaolu, et äsja ametisse astunud peadirektor lahkub põhimõtteliste erimeelsuste tõttu ministeeriumi juhtkonnaga tekitab küsimuse valikuprotsessi asjatundlikkuses. Jääb loota, et uue peadirektori valimisele eelneb avalik arutelu, milline peab 21. sajandil olema muinsuskaitse.
Vastasel juhul tuleb edaspidigi kaitsta muinsuskaitse eest, mitte kaitsta muinsust.
Loe kogu arvamuslugu Eesti Päevalehest.
