Kellele on ESG aruannet vaja, küsib meie partner Allar Jõks saates „Äripäeva Fookuses“. Igatahes mitte tarbijale, arvab ta. Intervjuus räägib Jõks, et ESG-d peaks reguleerima turg, mitte regulatsioonid.
Bürokraatia hulk on üks väga tugev kriitikakoht eeskätt kestlikkusaruandlusele, mis nüüd sel aastal rakendub. Esimesed börsiettevõtted peavad andma eelmise aasta kohta aru. Kuidas te seda mõtestate, et ühest küljest öeldakse, et esiteks rakendub [kohustus] suurettevõtjatele ja see on läbipaistvuse näitamiseks. Samas ütlevad kriitikud väga tugevalt seda, et see on üks suur halduskoormus ja sisulist tegevust seal väga taga ei ole. Mis teie arvamus selles on ja kuidas leida tasakaalu?
Ma olen tegelikult ESG usku, aga kui ma olen kuulnud erinevaid teemakäsitlusi, siis ma pean tunnistama, et mul tekkis õud. Mul tekkis õud, kus me leiame asendustegevuse, kus me õige eesmärgi saavutamiseks hakkame kasutama täiesti valesid meetmeid või abinõusid selleks, et tagada ESG läbipaistvus.
Ettevõtjate vastutuseks ei ole vaja 500-leheküljelisi või rohkemaid aruandeid. See on üks koht, mille puhul tuleb küsida, et mis on selle kulu ettevõtjale. Kui me ütleme, et see on ettevõtja kulu, siis me peame sinna võrrandisse paneme juurde ka selle, et ettevõtja paneb selle kulu tarbijale. Meie igaühe rahakotti puudutab see, kui ESG aruannete koostamiseks läheb niivõrd palju aega.
Nagu ma enne ütlesin, ma olen turu usku. Ma arvan, et need börsiettevõtted, kellele see aruandluskohustus [esimesena] laieneb, turg tegelikult aitab välja sõeluda selle, kes on oma tegevuses keskkonnateadlik, sotsiaalselt vastutustundlik ja kooskõlas kõigi võimalike reeglitega.
Ma isiklikult ei usu, et 500-leheküljelisi kestlikkusaruandeid tuleb, need on majandusaasta aruande osa. Kuidas kestlikkusaruannetes tagada see, mida audiitorid on ka välja toonud, et peljatakse, et see on rohepesu dokument, kus näidatakse ennast palju ilusamana kui see, mis päriselt ollakse? See on ka audiitorite mõte. Nad peavad kontrollima faktipõhiselt, et see, mida on lubatud ja mida dokumentides räägitakse, vastab päriselt ettevõttes tõele.
Jah, ma olen nõus, juristi või advokaadina tean, et palju asju on võimalik väga ilusaks kirjutada olukorras, kus sisu jääb endiseks. Ma ütlen veelkord: kellele seda aruandlust on vaja? Kas tarbijad vajavad seda? Ma arvan, et ei vaja. Tarbija ei loe näiteks Tallinki või Tallinna Kaubamaja ESG aruannet selle pilguga, et kas ma nüüd lähen täna Tallinna Kaubamajasse või Stockmanni või kas ma sõidan Tallinki või Eckerö Line’iga? Tarbijad seda ei vaja. Kes siis vajab?
Ma arvan, et seda vajavad need inimesed, kes kontrollivad ja nõustavad selles küsimuses. Ma olen aru saanud, et seal on täiesti uus tegevusharu inimestel, kes seda valdkonnana nõustavad.
Aga partnerid, riik oma hangetega ja pangad nõuavad ka päris palju, et rahastust anda.
Jah, aga selleks ei ole vaja [aruannet] sellises ulatuses teha. Ma arvan, et iga nõuet on võimalik kontrollida väga intensiivselt ja normaalselt.
Kui me pankadest räägime, siis eelmisel nädalal jäi silma uudis, kus mitu suurt Euroopa panka ütles, et nad rohepöörde või ESG platvormist lähevad välja. Olukorras, kus USA pangad enam ei pea ennast siduvaks rohepöördega, tekib pankade vahel meeletult ebavõrdne konkurentsiolukord. Ma ei tea, kuidas see küsimus laheneb. ESG-d ei saa vaadata lahus rohepöördest, see on mosaiigi üks kild.
Intervjuus räägib Jõks ka sellest, miks tema arvates ei peaks rohepööre olema Eesti ja ELi lähiaastate prioriteet. Samuti arutleb ta, miks teeb rohepöörekahju maainimestele, kuidas meil on esimest korda tekkinud sügav lõhe noorte ja vanade vahel ning miks on demokraatia ohus. Viimasest loe lähemalt siit.
