Meie partner ja vandeadvokaat Allar Jõks kirjutas ERR-i uudisteportaalis avaldatud arvamusloos koroonapiirangutega seotud kohtulahenditest, mis on hälbinud aastakümnetega väljakujunenud kohtupraktikast ja mõõdupuudest ning piirduvad valitsuse retoorika kopeerimisega.
Koroonapiirangute vastu on kohtutele esitatud üle 50 kaebuse. Mitte ühtegi nendest kaebustest ei ole kohtus saatnud edu. Kui isegi esimese astme kohtus mõni vaidlus oli edukas, siis teise astme kohus on need tühistanud. Riigikohus ei ole pidanud vajalikuks selliseid kaebusi menetleda.
Mida on neist kohtuotsustest õppida tuleviku jaoks?
Piirangutega seonduvad kohtulahendid on hälbinud aastakümnetega väljakujunenud kohtupraktikast ja mõõdupuudest, mida halduskohus haldusakti kontrollimisel rakendab. Kui kriisi ajal ongi põhjust riigi poolt kehtestatud keeldudesse pehmemalt suhtuda, siis tuleks selleks ka seadusi muuta.
Kuigi pandeemia ajal NETS-i (nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadust) korduvalt muudeti, jäi sinna kohustus, et piirang peab olema ajutine ja vältimatult vajalik. Seega ei teinud seadus valitsusele allahindlust pandeemia ajal piirangute põhjendamisel.
Mis toimus aga pandeemia ajal tegelikult? Valitsuse üldkorraldused, millega erinevatel elu-ja tegevusaladel keelde ja käske kehtestati, ei sisaldanud erinevate huvide kaalumist. Selle asemel piirduti tõdemusega, et viirus on ohtlik ja kirjeldati ainult, mida piirangute ajal teha tohib ja mida mitte. Järelikult ei olnud võimalik veenduda, et valitsuse kehtestatud keeld oli ajutine ja vältimatult vajalik. Koroonaeelse kohtupraktika kohaselt oleks sellisel juhul korraldus tühistatud.
Seetõttu olen kogu pandeemia jooksul avalikult julgustanud isikuid halduskohtusse pöörduma. Halduskohtu olemasolu mõte ongi olla isiku kaitsjaks valesti käituva riigi eest.
Kohus osutas valitsusele „ametiabi“
Tallinna ringkonnakohus tegigi mõned kuud tagasi otsuse ühes vaidluses, milles spaaettevõte vaidlustas valitsuse üldkorraldused. Ettevõtja arvates valitsus erinevaid huvisid ei kaalunud ning polnud selge, kas keelud olid vältimatult vajalikud. Kohus nõustus, et selliseid põhjendusi valitsus esitanud ei olnud.
Selle asemel, et kutsuda riiki korrale, osutas kohus hoopis valitsusele „ametiabi“. Kohus õigustas, et „oleks meelevaldne üldistavalt järeldada, et kui korraldustes ja nende seletuskirjades ei ole mõnes küsimuses eraldi põhjendusi välja toodud, siis ei olegi seda korralduste andmisel üldse analüüsitud.“
Lugejad võiksid ise mõistatada, kuidas saab valitsuse korraldusest tuvastada seda, mida seal kirjas pole.
Selleks, et kaebajal ei jääks mingil juhul kahtlust, et valitsusel on alati koroonapiirangutes õigus, lisas ringkonnakohus, et pole alust arvata, et ettevõtte tegevust piiravate meetmete puhul on valitsusel jäetud tegelikult hindamata, kas piirang oli vältimatult vajalik. Ringkonnakohtu arvates võiski ajasurve tõttu korralduste põhjendus olla mõnevõrra napim ja üldisemat laadi ja piirduda peamiselt piirangu sisu ja eesmärgi kirjeldamisega.
Ei ole üllatav, et teadlaste ja poliitikakujundajate lahendused viiruse alistamiseks kipuvad võrrandit lihtsustama, keskendudes ainult ühele küsimusele, viiruse leviku piiramisele. Nende ülesanne ei ole põhiõiguste rikkumise korral õiguskaitset pakkuda.
Kui aga ka kohtud ei kaalu põhjalikult piiravate meetmete kõrvalmõjusid ja muid kaalul olevaid huve ning piirduvad valitsuse retoorika kopeerimisega, siis ei ole võimalik tagada kodanike usaldust oma riigi vastu.
