Pärnu linna ja osaühingu Parem Kallas 20 aastat kestnud kohtuasi leidis lõpplahenduse. Nimelt tahtis Pärnu linn paarkümmend aastat tagasi ära osta krundi, mis jäi ühe autotee laiemaks ehitamisele ette – selle omanikuks osutus Parem Kallas OÜ. Selleks, et linn saaks eraisikult või ka osaühingult maatüki enda kasutusse võtta, tuleb omanikule maksta õiglast hinda. Selle aja jooksul ei suudetud omavahel selles hinnas kokku leppida. Möödunud aastal maksis Pärnu linn osaühingule ära 30 000 eurot, mis määrati krundi hinnaks 2001. aastal. Parem Kallas OÜ selle otsusega aga rahule ei jäänud.
Meie partner, vandeadvokaat Allar Jõks, kes esindas osaühingut Parem Kallas sõnas Eesti Päevalehele antud kommentaaris, et Riigikohus sisuliselt karistas isikut selle eest, et ta ligi 20 aasta jooksul oma õigusi kaitses. “Riigikohtu arvates ei oleks Parem Kallas pidanud nii pikalt oma õiguste eest seisma ja oleks pidanud pakutud hinnaga leppima. See on väga valusa tähendusega pretsedent,“ ütles Jõks. „Väga paljudel juhtudel ei pruugi isikud, kelle vara sundvõõrandatakse, saada õiglast ja kohest hüvitist, nii nagu põhiseadus ette näeb”.
Riigil ja kohalikul omavalitsusel on võrreldes füüsilise või juriidilise isikuga alati rohkem ressursse (aega ja raha), mistõttu saavad nad endale paarikümne aasta pikkust kohtuprotsessi lubada. „Kui inimene käib 20 aastat kohtus, siis peaks olema lihtsameelne, arvamaks, et see piirdub ainult rahalise kuluga. Lisame siia emotsionaalse üleelamise, ärevuse, tervisekahju,“ märkis Jõks.
Vandeadvokaat peab faktilist sundvõõrandamist sisulisest sundvõõrandamisest keerulisemaks. Faktiline sundvõõrandamine on näiteks juhul, kui avalik võim ei langeta ühtegi otsust vara äravõtmise kohta, vaid seab riigi julgeoleku huvides või keskkonnakaitselistest kaalutlustest isiku varale või ettevõtlusele piirangud või keelud, mille tõttu on võimatu kinnisasja kasutada või ettevõtlusega tegeleda. „Näiteks kui lendoravate lennukoridori tõttu ei ole kinnisasjal enam majandustegevus lubatud. Või kui rohepöörde elluviimiseks keelatakse näiteks kaevandamine olukorras, kus kaevandamisload kehtivad ja isik on teinud olulisi investeeringuid. Hästi mäletame ka vaidlust, kui Elisal keelati oma võrkudes kasutada Huawei riist- ja tarkvara, vaatamata sellele, et vara omandamise ajal oli selle kasutamine lubatud. Euroopa inimõiguste kohtu praktika kohaselt võib sellistel juhtudel olla tegemist faktilise sundvõõrandamisega, mis tuleb hüvitada kohe ja õiglaselt,” sõnas Jõks.
Vandeadvokaat lisas, et paraku ei ole Eesti seadused piisavad, et pakkuda isikutele kaitset faktilise sundvõõrandamise eest. „Ainuke võimalus on alustada avaliku võimu vastu aastatepikkust ja kallist kohtuvaidlust riigivastutuse seaduse alusel,” nentis Jõks.
