Päevad enne vabariigi sünnipäeva tõusis viieaastane poeg ühes pealinna kohvikus toolile ja laulis Eesti hümni. Täpselt nagu laulnuks tema isa – valjult, kirega ja mitte kõige täpsemalt. Samasugune uhkuse tunne Eesti üle on mu südant täitnud aasta jooksul korduvalt, kirjutas vabariigi sünnipäeval meie partner Allar Jõks Postimehes.
Olgu põhjuseks iluuisutajate, kümnevõistlejate või ujujate auks masti tõmmatud sinimustvalgega kaasnev klomp kurgus. Või maailma lavalaudasid vallutavad muusikud ning ettevõtjad, kes kõige kiuste alla ei anna.
Riigi üle tundsin viimati uhkust, kui end Vene elektrivõrgust ladusalt desünkroniseerisime või lahkühtisime, kui laenata Artur Alliksaarelt. Millest peaksime veel end üheskoos lahti ühendama, et ka saja aasta pärast saaksime vabariigi aastapäeva tähistada eesti keeles?
Ameerika teadlane Roy Amara sõnastas kunagi mõtte, et me ülehindame tehnoloogiate lühiajalist mõju ja alahindame pikaajalist mõju. See kehtib ka tuleviku kirjeldamise kohta. Me kipume olulisemaks pidama nähtusi, mida näeme juhtumas, mitte aga neid, mis veel kurvi tagant ei paista.
Mida selle teadmisega vabariigi 107. sünnipäeval peale hakata?
Ajalugu on meile korduvalt meelde tuletanud, et tuleviku ennustamine on üks pagana tänamatu töö. Sellest tähtsam on valmisolek reageerida, kohaneda ning julgus vajadusel valitud kurssi muuta. Kõik ennustused paarikümne aasta pärast kehtiva elektrihinna kohta on asendustegevus. Samamoodi kulutame asjatult vaimset rahvuslikku koguprodukti USA riigipea mõttevälgatuste lahtimuukimisele. Ivan Krastevi sõnul ei peaks me suhetes USA administratsiooniga end mõtlema ohvriteks, vaid keskenduma oma asjadele.
Olles ajaloo murdejoonel, peame lootma oma sitkusele ja ajaloolisele kogemusele. Üheks murdejooneks on küsimus Ukraina sõja võimaliku lõpu ja tulevikustsenaariumide kohta ning meie liitlase USA roll ja väärtuskompass maailmaareenil. USA administratsiooni esimesed kuu aega on loonud uue normaalsuse, kus miski ei tundu enam normaalne. Euroopa jätkuv ja kõrvulukustavalt vaikne kätelaiutamine seda määramatust ei väära.
Riigikogu aruteludest jääb mulje, et suurimaks ohuks on mittekodanike valimisõigus. Kui see nii on, siis tekitab kõhedust asjaolu, et poliitilised jõud ei ole peale mitut aastat arutelusid jõudnud kaugemale sõnadest.
Kodumaa ametnikkonna ponnistusi jälgides kipub jääma mulje, justkui õnnestuks meil end rikkaks reguleerida. Regulaarsed reguleerimistalgud, mille eesmärgiks on näiteks kohvikus kotletile päritolumaa riigilipp külge kleepida, sünnitavad riigikulu ja vähendavad eestimaalaste hakkamasaamist (PM, 18.01.25). Ainsaks võitjaks osutub poliitiline otsustaja, kes saab ennast näidata empaatilise ja otsustavana, nõudes valitsuselt jõulisi samme enda tekitatu koristamiseks (ERR, 16.02.25).
Samal ajal kui Eestis loome reegleid juurde, on Mario Draghi 14. veebruari Financial Timesis hoiatanud, et ELi ülereguleerimisega kaasnevad takistused on kahjulikumad kui mis tahes USA kehtestatavad tariifid.
Demokraatia- ja kliimakriisi kombinatsioon
Rohepöörde ja energiamajandusega seonduvad (õigus)poliitilised otsused hakkavad kujundama Eesti tulevikku vähemalt inimpõlve jagu. Lahendamata on jäänud aga dilemma, kuidas leida seejuures tasakaal rahvuslike ja üleilmsete huvide vahel.
Poola peaminister Donald Tusk kutsus 22. jaanuaril Euroopa Parlamendis kõneldes julgelt üle vaatama kõik Euroopa Liidu rohepöördega seonduvad õigusaktid ja kokkulepped, mis võivad kaasa tuua ülemäärased energiahinnad. Vastasel juhul võivad ülejõukäivad energiahinnad kaasa tuua paljude Euroopa demokraatlike riikide valitsuste kokkuvarisemise.
Kuidas aga hoida keskkonda ja samal ajal kaitsta demokraatiat? Demokraatia- ja kliimakriisi kombinatsioon kujutab endast sajandi ühte otsustavamat väljakutset. Eesti 2,6-miljardilise energiapaketiga juhtunu näitas ilmekalt, mis juhtub, kui asjassepuutuvat teavet hoitakse kiivalt salajas ja asjakohaseid riigikogu komisjoni istungeid kinnisena.
Möödunud 2024. aastal toimusid valimised 74 riigis ja valimiskastide juures käis enam kui poolteist miljardit valijat. Valimiste järel toimus tugev pööre parempoolse populismi suunas. Mis veelgi tähelepanuväärsem, valimised näitasid, et noored ei usu enam demokraatiasse (John Burn-Murdoch, Financial Times, 30. detsember 2024). Seda, et demokraatia valijaid ei veetle, nägime ka USAs, kus presidendivalimiste eel 76 protsenti küsitletutest tunnistas, et demokraatia on ohus, aga ainult seitse protsenti pidas seda valimiste peateemaks (Gideon Rachman, Financial Times, 20. jaanuar 2025).
Üheks võimalikuks selgituseks on maailmas populaarsust koguv kahtlus, kas demokraatia ongi üldse parim poliitilise korralduse vorm, näiteks kliimakriisiga toimetulemiseks. Sest kuidas leida pikaajalisi kliimalahendusi olukorras, kus valimiste regulaarsus tingib lühiajalisi lahendusi?
Ja tulles tagasi alguse juurde – mida selle teadmisega hakata pihta meie kodumaa 107. sünnipäeval?
Kas Toompeal rindejoonega eraldatud vähemus ja enamus suudaksid ühineda kui üks mees kodumaa ehitamise pühas töös, kui rahvuslikud huvid seda nõuaksid? Mõnikord on mul hirm, et oleme aastatega kaotanud valmisoleku ühiskonnana reageerida, otsida, üheskoos sisukalt arutada ja ka lahendusi luua.
Selle asemel on murdejooned meie endi vahel. Minu ja sinu. Nende ja siis nende päris teiste. Me oleme aruteluruumi nii väikeseks käratsenud, et varsti ei olegi kellegagi enam rääkida. Lõputu omavaheline parastamine on kui lohisev ankur ühelt järjekordselt varilaevastiku laevalt, mis muudkui sikutab meie omavahelisi ühendusi.
Ega siin manitsus „rohkem dialoogi“ aita. Igaühel meil tuleb leida oma sisemine päästik, mis sunnib ühiskonna asjades kaasa rääkima. Minul on selleks unistus Eestist, kus tahan, et mu kaks poega ja neli lapselast elaksid.
Meie unistuste Eesti
Isamaa sünnipäeva eelõhtul kirjeldasime sõpradega, millisena tahaksime Eestit näha. Meie unistuste Eesti sai sõbralik ning janune uute julgete ja eristuvate ideede suhtes. Kuna Eesti on väike, siis ei pruugi peale tühistamist ja tühistajate tühistamist meist ja meie julgetest mõtetest palju järele jäädagi.
Meie unistuste Eesti ei ühenda end lahti kohustusest vabalt ja iseseisvalt oma saatust määrata ja juhtida.
Või nagu Peep Ilmet on sõnanud:
Riigi päralt on rahapada
Riigi päralt on riigi rada
Riigi päralt on vastutus
rahva ees.
Head sünnipäeva, Eesti!
