Meie vandeadvokaat Britta Retel pakkus Eesti Päevalehes avaldatud arvamusloos välja kuus õiguslikku vasturelva tuulikuvastaste obstruktsioonile.
Tuuleparkide ümber käivitunud sõda ilmestab uut etappi planeerimises. Tuuleparkide menetlusi takistatakse vahendeid valimata. Avalikud arutelud on koordineerimata palaganid, kus kehastatakse surma ning ähvardatakse elanikke tuulikutest tingitud ravimatute tõbedega.
Vallavõimule saadetakse tehisaru poolt genereeritud küsimusi, mis ei seondu kohalike oludega ning mille eesmärk on lisatöö tekitamine ning kohtuvaidluseks sobiva pinnase loomine. Tegevus on sarnane obstruktsiooniga riigikogus, kuid selle erinevusega, et sõda ei toimu Toompeal, vaid kohalikes omavalitsustes ning mõjutab suuremat hulka inimesi.
Igaühe õigus osaleda planeerimismenetluses ei ole piiramatu. Pakun kuus õiguslikku vasturelva tuuliku-turistide obstruktsioonile:
Kohalikul omavalitusel on õigus paluda avaliku korra rikkujatel, sh viha õhutajatel koosolekult lahkuda
Hea usu põhimõtte järgi tuleb õiguste teostamisel toimida heas usus. Õiguste teostamine ei ole lubatud muuhulgas selliselt, et eesmärk on kahju tekitamine teisele isikule. Seega, ükski kohalik omavalitsus või ka ametkond ei pea taluma turistide/rändtsirkuse pahatahtlikku menetluste takistamist ning ametkonna koormamist.
Enamikel kohalikel omavalitsustel on avaliku korra eeskirjad, milles sätestatakse, et avalikus kohas, mh üritustel, tuleb järgida üldtunnustatud käitumisreegleid. Koosolekul esinejatele pidev vahelesegamine ja vahele karjumine on avaliku korra rikkumine. Samuti on seda igasugune viha õhutamine. Näiteks koosolekul vahele karjumine stiilis, et planeering ja mõjude hindamine on õigusvastased ja mõjud hindamata põhjusel, et kohalik võim ja mõjude hindajad on arendaja poolt kinni makstud.
Kehtiv õigus ei kohusta vastama kirjadele/küsimustele, mis ei ole arvamused planeeringu kohta
Meediast on jäänud mulje, justkui kehtiv õigus kohustab vastama muuhulgas ka 700-le tehisaru poolt loodud küsimusele. See on ebaõige. Planeerimisseaduse järgi on igaühel õigus avalikustamise käigus esitada arvamusi.
Seadus ei defineeri, mis on arvamus. Kui me vaatame arvamuse tähendust „Eesti õigekeelsussõnaraamatust“, siis see on mõte, seisukoht ja hinnang. Tegemist peab olema sisulise tagasisidega planeeringule. See tõlgendus on kooskõlas ka Arhusi konventsiooniga, mis sätestab õiguse esitada näiteks kommentaare, teavet ja analüüse.
Konventsioon ei sätesta kirjalikku vastamise kohustust, vaid lähtub sellest, et arvestatakse asjakohaseid seisukohti. Vastamisest keeldumise korral on lubatud analoogia korras lähtuda ka märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seadusest, mille järgi vastamise kohustus puudub, kui isik ilmselgelt kuritarvitab oma õigusi või selgitustaotlusele vastamine nõuab teabe suure mahu tõttu suuri kulutusi või töökorralduse muutumist.
Küsimuste esitamise ja vastamise koht on avalik arutelu
Planeerimisseadus eristab arvamusi ja küsimusi. Sõltumata planeeringuliigist, määratleb seadus, et avalikul arutelul tutvustatakse esitatud kirjalikke arvamusi ja seisukohti nende kohta ning vastatakse muudele küsimustele. Järelikult on küsimuste esitamise koht eelkõige planeeringu avalik arutelu.
Koosoleku läbiviijal on õigus määrata küsimuste esitamiseks ajaraam, kohustus pidada kinni koosoleku korrast jne. Koosoleku läbiviija saab vastata, et kõige olulisematele ja korduvatele küsimustele vastatakse avalikul arutelul suuliselt. See on kooskõlas põhimõttega, mille järgi tuleb haldusmenetlus läbi viia eesmärgipäraselt, efektiivselt ja kiirelt.
Planeerimisseadus lubab sarnased seisukohad koondada ja määrata esindaja
PlanS § 5 määratleb ühispöördumiste käsitlemise võimaluse, kui menetletava planeeringu lahenduse kohta on esitatud ühesuguseid või samasisulisi arvamusi rohkem kui 20 isiku poolt ja nad ei ole menetluses nimetanud oma esindajat.
Sellisel juhul võib planeeringu koostamise korraldaja nõuda, et arvamuse esitajad nimetaksid oma esindaja. Sätte eesmärk on eelkõige kantud otstarbekuse kaalutlusest, et haldusorganil oleks võimalik hoida kokku aega ja kulutusi, et suhelda samadest huvidest kantud isikutega. Esindaja määramine säästab aega, sest vastata tuleb ainult ühele isikule.
Keskkonnamõjude hindamise ulatusele ja mahule tuleb esitada ettepanekud programmi koostamise etapis
Paljud tuuleparkide küsimused seonduvad sellega, miks ei ole mingit teemat analüüsitud või kas kasutatud on teatud allikaid. Avalikustamise eesmärk on tutvustada juba valminud planeeringulahendust, mitte pöörduda tagasi menetluse algetappi. Ettepanekud planeeringu, sh selle keskkonnamõjude strateegilise hindamise ulatuse, sisu, mahu ja metoodika kohta, tuleb esitada keskkonnamõjude hindamise programmi etapis.
Abstraktsetele ettepanekutele võib vastata üldiselt
Riigikohus on selgitanud, et kui keskkonnaorganisatsioon teeb planeeringu menetluses pöördumise, kus on abstraktsed ettepanekud, mis ei lähtu konkreetsete kinnisasjade eripäradest või probleemidest, siis ei pea planeeringu koostamise korraldaja piirangute kehtestamise vajadust uurima ega põhjalikumalt kaaluma.
Kokkuvõttes, planeerimistakistused ei tohi teha võimatuks kohaliku võimu teostamist. Planeerimisautonoomia on osa kohaliku omavalitsuse põhiseaduslikest tagatistest. Seega ründavad turistid sisuliselt põhiseaduslikke väärtusi.
Loetletud juriidilised nõksud on abiks, kuid ei muuda tõsiasja, et võimalikult lihtsalt, kaua ja kõvasti karjumine on reeglina ka tõhus vastumeede. Seda tuulikuturistid teavad ning neil on plaan, inimesed, vahendid ning ressurss. Seetõttu ei ole piisav, kui kohalike omavalitsuste poolt tegeleb planeeringuga näiteks ainult üks-kaks spetsialisti, kelle õlul on ka vastutus selle eest, et planeering oleks lõpuks kohtukindel.
Obstruktsioon vajab kohaliku omavalitsuse poolt läbimõeldud strateegiat, kus tuleb kombineerida nii erinevad korralduslikud kui ka juriidilised meetmed.
