Looduskaitseseaduse eelnõu võimaldab kergekäeliselt kaitse alla võtta mis tahes maa, kirjutab meie vandeadvokaat Britta Retel Äripäevas.
Kliimaministeerium avalikustas augustis eelnõu, millega Euroopa Liidu elurikkuse eesmärkide tagamiseks soovitakse võtta kaitse alla kokku vähemalt 30% Eesti maismaast. Samas kaotatakse eelnõuga ekspertiisi tellimise kohustus, luues nii võimaluse võtta kaitse alla mis tahes maatükk üksnes väitega, et sel alal on roll ökoloogilise sidususe tagamisel või kunagi võib alale sattuda mõne kaitsealuse liigi isend. Eelnõu kooskõlastusring on juba lõppenud ning sellele olulisele lihtsustusele tähelepanu ei pööratud.
Kohtulik kaitse kaob
Looduskaitseseadus lubab praegugi igaühel esitada ettepaneku mõne loodusobjekti kaitse alla võtmiseks. Praktikas kasutatakse seda võimalust ka lihtsalt selleks, et pidurdada mõnd arendust või metsaraiet. Praegu peab aga keskkonnaamet iga ettepaneku kaalumiseks korraldama ekspertiisi, et eriteadmistega spetsialistid selgitaks välja, kas konkreetse ala kaitse alla võtmine on põhjendatud ja kavandatavad piirangud otstarbekad. Kui ekspertiis näitab, et loodusobjektil puuduvad kaitse alla võtmise eeldused või kaitse alla võtmine ei ole otstarbekas, võib loo lõppenuks lugeda.
Eelnõuga on ekspertiisikohustus sootuks kaotatud. Muudatuse vajadust selgitatakse sellega, et pädevus looduskaitse osas on keskkonnaametil endal olemas ning muudatuse tulemusel väheneb bürokraatia.
See järeldus on ekslik ja elukauge. Ekspertiis ei ole tarbetu bürokraatia, vaid sõltumatute spetsialistide hinnang kavandatavate piirangute vajalikkusest.
Riigikohus on selgitanud: ekspertiis peab tagama, et loodusobjekti kergekäeline kaitse alla võtmine ei piiraks maaomanike õigusi. Ka õiguskantsler on hiljuti öelnud, et loodusväärtuse kaitseks saab omandit piirata, kui riik on selleks kogunud kontrollitavad ja vajalikud tõendid.
Asjatundlik ekspertiis on tõend, mis selgitab maaomanikule täiendavate piirangute vajalikkust ning võimaldab teostada kohtulikku kontrolli. Samuti annab see keskkonnaametile sisendi oma otsuste kontrollimiseks.
Põhimääruse kohaselt on keskkonnaametil andmete analüüsimise ja kogumise ülesanne. Ekspertiiside koostamise ülesanne ametil puudub. Seega pädevuse olemasolu ei saa pimesilmi eeldada.
Kui kavandatav muudatus jõustub, kaob maaomanikel ja teistel loodusobjektiga seotutel põhiseaduses ettenähtud kohtulik kaitse. Sest mida saab kohus kontrollida, kui kaitse alla võtmisel asendab tõenduspõhisust õhinapõhine suvaotsus?
Toreduslik looduskaitse
Kohtusse on jõudnud kaasused, kus ekspertiisi tellimise kohustust on eiratud. Näiteks on praegu kohtus vaidlus, kus I kaitsekategooria loomaliigi kaitseks võeti kaitse alla täiendavalt 1799,2 hektarit maad, menetluses koostatud uuring kattis aga vaid paari üksikut maatükki ning vastas üksnes küsimusele, mis saab looduses juhul, kui metsamajandamine lõpetata.
Muudatusettepanekud annavad ebaõiglasele praktikale hoogu juurde. Praegu on loodusobjekti kaitse alla võtmise eelduseks selle ohustatus, haruldus, tüüpilisus; teaduslik, ajaloolis-kultuuriline või esteetiline väärtus; või rahvusvahelisest lepingust tulenev kohustus. Riigikohus on selgitanud, et iga ala puhul peavad olema eeldused täidetud.
Uue eelnõu kohaselt võib kaitse alla võtta ka loodusobjekti, millel on tähtsus ökosüsteemide sidususe tagamisel. See tähendab, et tulevikus vastab looduskaitseobjekti eeldustele ka põhimõtteliselt iga planeeringutega määratud rohevõrgustiku koridor, sest see on mõeldud erinevate looduslike alade vahel sidususe tagamiseks.
Samuti tekib võimalus võtta väga range kaitse alla alasid, kuhu I kaitsekategooria liik (näiteks lendorav, must-toonekurg, kõre, kassikakk) võib oma elu jooksul korraks sattuda. Jutt käib mitte teadaolevatest aladest, vaid võib-olla võimalikest toitmisaladest, liikumiskoridoridest, rändeteedest, peatuskohtadest.
Sisuliselt liigume tõenduspõhisest looduse kaitsmisest toredusliku looduskaitse poole ehk rangete piirangutega tekib igaühel võimalus säilitada talle lihtsalt meeldivat ja väljakujunenud keskkonda, sõltumata maaomaniku tahtest. Paratamatult paneb see murekoorma eelkõige maaomanikele, kes on seni majandanud oma valdustes loodussõbralikult ning suuri rohealasid säilitades.
Liigne agarus
Eelnõu seletuskirjas jäetakse ekslikult mulje, justkui nõuab taolisi muudatusi Brüssel. Euroopa Liidust ei tule juhist, et Eesti Vabariik peaks kaitse alla võtma mis tahes loodusobjekti.
Muudatusettepanekutes viidatakse Brüsseli arengukavadele, mis ei ole õigusaktid. Eesmärk on suurendada looduskaitsealade pindala, kuid nii põhiseadusest kui ka Euroopa Liidu põhiõiguste hartast tuleb kohustus vältida kergekäelist piirangute kehtestamist.
Ka looduskaitseseadus peab tagama õiguste ja kohustuste ettenähtavuse. Eelnõuga aga liigutakse vastupidises suunas.
Justiits- ja digiminister Liisa Pakosta on õigustatult küsinud, miks minnakse Euroopa Liidu õiguse ülevõtmisel Eestis väga tihti nõutust kaugemale. Looduskaitseseaduse eelnõu kooskõlla viimine põhiseadusega võimaldaks taolist väärpraktikat ohjata.
