Konjunktuuriinstituudi värskest uuringust selgub šokeeriv tõde, kirjutab meie partner Carri Ginter ERR-i uudisteportaalis avaldatud arvamusloos. Nimelt joob eestlane senisest vähem. Kuhu jäävad valitsejate ja sektori arvamusliidrite rõõmuhüüded? Kas keegi märkas selle positiivse uudise levikut ajakirjanduses või sotsiaalmeedias?
Aasta tagasi oli alkoholitarbimine mikrotõusus ja selle aasta jaanuaris kuulsime värskelt sotsiaaldemokraadiks saanud Tanel Kiigelt murelikke väljaütlemisi. 1,2-protsendiline mikrotõus viis täispika arvamuslooni. Saime teada, kuidas pahad alkoholitootjad meid joomariteks kasvatavad ja kui hädasti me vajame riikliku alkoholipoliitika järsku muutust. Eriti seetõttu, et joome aasta-aastalt rohkem.
Mai lõpus teatas minister Riina Sikkut, et ta hakkab valmistuma pikaks võitluseks viinakuradiga.
Uuringud alkoholipoliitika ebaõnnestumist ei kinnita
Aga võta näpust – jõime seekord hoopis vähem. Lausa 2,7 protsenti vähem. See on rohkem kui kaks korda suurem positiivne muutus, kui jaanuaris murepilvede tekkimiseks negatiivsust tarvis läks.
Kuskil on juba ringlemas alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse muutmise seaduse eelnõu (185 SE), millele mängisime nüüd rahvana paraja käki. Kui palju lihtsam oleks seda olnud maha müüa, kui värske uuring ei näidanuks alkoholitarbimise täiesti vabatahtlikkusel põhinevat langust. Nii jõime 11,2 liitri asemel 10,9 liitrit aastas täiskasvanud elaniku kohta 100-protsendilise alkoholi arvestuses.
Oleme näidanud, et suudame olla tublid ilma radikaalsete, meie vabadust piiravate ühiskondlike reformideta. Nõuame kiitust!
Selgub, et kange alkoholi tootmine vähenes protsendi võrra, õlle tootmine lausa 19 protsenti ja lahja alkoholi oma kuus protsenti. Samas tugevdasid turistid meie riigieelarvet tublisti, makstes aktsiisi meie riigikassasse ja eksportides 38 protsenti rohkem õlut, 35 protsenti lahjat alkoholi ja 49 protsenti viinamarjaveini. Paberil paistab tasakaal majandust turgutav. Alkoholiaktsiis moodustas kõikidest aktsiisilaekumistest 25,9 protsenti.
Uuringud toovad välja nii positiivseid kui ka negatiivseid arenguid. Siiski ei näita andmeid seda, et meie alkoholipoliitika oleks kuidagi ebaõnnestunum kui meie tsiviliseeritud lähinaabrite oma.
Ka väliseksperdid kinnitavad, et 2013–2019 kasutusel olnud alkoholi roheline raamat on olnud edukas ja on toonud kaasa alkoholi tarbimise vähenemise elaniku kohta ning ka suremuse vähenemise.
Kas karistada või mitte?
Nii taandub valik puhtalt sellele, kas valitseja eelistab vabadustel põhinevat ühiskonna paranemist või peab hädavajalikuks karistustel ja piirangutel põhinevat riiki. Partei ja nõukogude valitsus teavad, mis on inimestele hea?
„Lapsi peabki peksma“ – sellise üleskutse avaldas 7. juulil 1933 Uudisleht nr 103. Nii kirjutas ajaleht: „Lapse mittekaristamine on loomuvastane. Kõigis mais on kaswamas alaealiste roimarite hulk. See paneb tõsiselt mõtlema lastekaswatajaid kui ka kohtuwõimusid. Küsitakse: mis on selle põhjuseks? Nüüd tuleb aga Londonis arst ja lasteeriteadlane dr. F C. Shrubsall välja wäitega, selle põhjuseks olewat, et lastele enam ei anta ihunuhtlust, mille abil sunniti waremalt lapsi sõnakuulmisele ja enesedistsipliinile. Dr. Shrubsall on weendunud, et kõik psühholoogid ja neuroloogid, kes on laste karistamise wastu, on eksiarwamisel. „Wanemail Pole mitte õigus karistada last“, ütleb ta. „waid nad peawad seda koguni tegema wihaga.“
Lugedes seda, varsti sada aastat vana lugu, tundub see poliitiliste ettepanekute kontekstis täiesti ajakohane.
Eelistan eeskujudel, vastutustundel ja vabadustel põhinevat kasvatust.
Eestlased on põikpäine rahvas. Kuigi meile selgitatakse, et joomarlus on ületamas mõistuse piire ja aktsiisitõus on oluliseks päikesekiireks, joome hoopis vähem.
Nii moodustas alkoholiaktsiis riigi tuludest 1,8, mitte 2,7 protsenti nagu mõned aastad varem.
Vähem juues jääb aktsiisilaekumisest riigile raha vähem kätte ja mure meie tervise pärast muundub siiraks mureks riigieelarve pärast. Ja ongi kuningas alasti.
Kui oht rasvuda, siis riigil
Nagu olen varem öelnud, kui on oht rasvuda, siis riigil – jätkates: „Mu peas joonistub selline perpetuum mobile, kus ametnikke on vaja selleks, et trahve korjata ja trahviraha selleks, et ametnikele palka maksta.“
Sedasi tuligi mõned kuud tagasi välja, et oleme valmistanud valitsejatele lisaks vähemale joomisele veel täiendava pettumuse. Nii ei jätkunud liiklustrahvide menetlemiseks enam trahviraha ja trahvid tuli mitmekordistada. Seda kinnitas meile justiitsminister.
Liiklustrahvidega keetsime kokku veel täiendava supi. Transpordiameti uuring pidi näitama, kui hädavajalikud on uued miljoniinvesteeringuga paigaldatavad vahemaa põhised kiiruskaamerad. Suure pettumusena näitas uuring, et vastutustundetuid kihutajaid leiti üksnes käputäis ja 99,6 protsenti autojuhtidest ei ületa maanteel rohkem piirkiirust kui 15 km/h.
Arvestades seda, kuidas majandus on jätkuvas languses, on valitsejatel põhjust karta, et hakkame veelgi vähem jooma ja kahjustame nii eelarvepositsiooni.
Eesti miinus 2000
Poolaasta vaates on selge, et Eesti on jõudmas hilise pronksiaja ja vahetult viikingiajale eelneva ajastu majandusmudelini. „Teist kvartalit järjest panustasid kasvu enim põllumajandus, metsandus ja kalandus, kasvu pidurdasid aga energeetika ja töötlev tööstus.“
Teeme põldu, püüame kala, raiume metsa ja ehitame endale koja, kaevame midagi maa seest ja koolitame lapsi. Nii on raske rääkida reformimeelsest ja avatud Eestist.
On aeg olla aus ja pakkuda välja uus erakond nimega Eesti miinus 2000. Kuidas muidu nimetada majandust, mille alumises otsas on tööstus, energeetika ja teadus ja tipus põllumajandus ja kalapüük.
Riigi südamevalu „laste“ käitumise pärast on tihedalt põimunud kirgliku sooviga väänata inimestele kraesse järjekordset meedet, millega kodanikelt eelarvesse raha korjata. On selleks siis alkoholiaktsiis, kiirustrahv või paksumaks.
Jääme põikpäisteks ja loodame ka sellel aastal oma tublidusega riigieelarvele pettumuse valmistada. Ja kuigi peaminister ütleb, et limonaadi ei pea ostma – ostame ikka. Isegi kui ei maitse.
