Meie partner Carri Ginter kutsus Eesti Päevalehes avaldatud arvamusloos üles looma iga-aastast traditsiooni – „Vabaduse tagasivõtmise seadust“ –, et vähendada ülereguleerimist.

Põhiseaduse preambula kohaselt on Eesti riik rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele. Ma ei tea, kuidas teil, aga mul on kõrini uutest ja vanadest ideedest, kuidas riik saaks järjest rohkem sinu uksest ja aknast sisse ronida, et sind siis õigesti elama õpetada ja kontrollida, kas sa ikka õigesti elad.

Vabaduste kaitsja asemel saab riigist järjest rohkem oma kodanike järelevalvaja. Seejuures unustatakse ära, et uued reeglid ja nende järelevalve nõuavad riigilt järjest rohkem ressursse, mis paratamatult saavad tulla ainult kodanike taskust. Nii palkame endale üha uusi ja uusi kupjaid.

Näiteid ei ole raske leida. Hiljuti saime teada, kuidas kohalik omavalitsus tegeles olulise küsimusega, kas laps saab koolilõuna soodustuse või ei. Ametnikud nõudsid välja terve pere kontoväljavõtted, suhtlesid naabritega ja tegid palju muud. Kas keegi proovis asetada skaalale koolilõuna soodustuse suuruse ja selle ressursi maksumuse, mis menetlusse maeti? Mis oleks kõige hullem, kui menetlus oleks jäänud läbi tallamata? Laps oleks asjatult tasuta koolis süüa saanud. Mina suudaks selle riskiga leppida.

Äsja tuli keegi lagedale mõttega täiendada restoranidele kohalduvaid reegleid, et „Õige, klient peaks kohustuslikus korras teada saama, kust riigist nimelt on pärit talle restoranis pakutav šnitsel!“. Kujutan juba ette lisatöökohti, kelle ülesandeks saab senisest restorane veelgi täpsemini kontrollida. No ja siis tulid välja ripsme- ja küünetehnikute ametlikult tunnustatud väljaõppe reeglid. Kui suur oli neist mesilastest tõusetuv oht, et sellele pidi uute nõuetega reageerima?

Loome uue traditsiooni

Me ei ole nii rikkad, et saaksime endale sellist toreduslikku ja ülereguleerivat riiki lubada. Paljud küll räägivad, et uue kohustuse panemisel tuleb mõni vana kohustus ära kustutada, kuid see on jäänud üldsõnaliseks. Parima ja halvima seaduse žürii esimees Allar Jõks annab aastast aastasse üle auhindu. Peaminister Kristen Michal on selgesõnaliselt öelnud, et „vabadust tuleb inimestele juurde anda“. Kuidas siis seda teha?

Aeg on teha otsustav pööre. Lihtne ettepanek. Teeme „Vabaduse tagasivõtmise seaduse 2025“ ja sama 2026, 2027 kuniks sellest saab Eestile traditsioon. Igal korral otsime üles mõned sellised piirangud, ilma milleta saaks ka. Ehk küsimus ei ole ainult see, kas piirangul on mõte, vaid selles – kas ilma saaks ka ilma, et midagi väga katki läheks.

Heaks näiteks on hiljuti soomlaste poolt elluviidud muudatuste pakett, kus lubati veepiirile saunade ehitamine, ehitada 30 ruutmeetriseid lisahooneid ja alla 30 meetriseid tuulikuid ja paljut muud ilma erilubadeta. Kujutage ette, kui palju ametnike aega vabaneb sellest, et nad ei pea kõiki neid lubasid menetlema?

Liigume lubadelt ja kooskõlastustelt teavitustele

Euroopa Liit läbis aastakümnetega olulise muudatuse soodustamaks siseturgu. Kui sa vanasti soovisid teises riigis äri ajada, oli sul vaja selleks suurt hulka lubasid ja kooskõlastusi. EL läks väga suures osas üle teavitamise mudelile. Ehk – ma teavitan riiki, et plaanin teie territooriumil tegeleda sellise ja sellise tegevusega ning, kui riik soovib sekkuda, on neil selleks mingi kindel aeg. Nii puudub vajadus ja kohustus ametnikearmeed mobiliseerida ja sekkuda saab siis, kui see on vajalik. Tegemist oli põhjapaneva paradigmavahetusega.

Miks mitte seda kopeerida? Kus saame meie paradigmat vahetada? Nii rääkis mulle üks inimene loo, kus tema naabrimehel oli vaja ehitada väike kuur oma krundile alale, mis tema aknast isegi ei paistnud. Nõudes kõikide naabrite kooskõlastusi, seisab inimene vastamisi olukorraga, kus suvaline „eit“ või „taat“ saab allkirja lihtsalt jonni pärast andmata jätta või siis selle eest ebamõistlikke vastuteeneid nõuda.

Miks mitte teha vastupidi – inimene teavitab naabreid oma plaanist ja kui keegi peab toimuvat piisavalt oluliseks, oleks menetluse alustamine tema enda mure ja ülesanne. Leiame ehk üles need valdkonnad, kus piisab naabrite teavitamisest ja kui naabritel tõesti midagi ei sobi, saavad nemad võtta aktiivseid samme, et menetlusse sekkuda – ei piisa lihtsalt sõrgade vastuajamisest. Näed sina mõnda kohta, kus võiks loalt teavitusele üle minnes riigi ressursse säästa?

Abielulahutus ei vaja kohtu otsust

Jaburate ja haldusressurssi nõudvate piirangute leidmine ei ole kontimurdev. Parimaks näiteks on siin abielude lahutamine. 2025. aastal on ilmne, et abiellumiseks piisab sellest, kui oled täiskasvanud ja teovõimeline inimene ja tahad seda teha. Lähed ametisse ja kirjutad paberid alla. Kas sa teadsid, et kui üks abikaasa pole nõus, lahutada nii lihtsalt enam ei saa?

Kui ma advokaadina tööd alustasin olid alles lõppenud kohtuasjad, kus kohtunik võis otsustada, et sinu abielulahutamise avaldus jääb rahuldamata sest kohtuniku hinnangul „on sinu suhtel veel lootust“. Juba aastakümneid ei ole kohtunikul seda õigust. Kohus lahutab teie abielu igal juhul – aga see võtab päris palju aega ja riigiressursse.

Milleks meile seadus, kus lahutada sooviv inimene peab käima kohtus, kust saab tulla ainult üks lahend – „lahutada“? Keda me sellega kaitseme ja milleks me sellele kohtu väärtuslikku ressurssi kulutame? No ja siit tulebki lihtne ettepanek. Nii nagu abiellumine on vabatahtlik, muudame ka lahutuse selliseks, mida võib teha ilma kohtu loata.

Lubame lahutust selliselt – kui üks abikaasadest pole lahutusega nõus, võib teine siiski lahutuse lõpuni viia. Selleks tuleks teha näiteks kolmekuuliste ajavahedega kaks avaldust. Kohtutele jääksid nii abieluvara jagamise küsimused, kuid abielu olemasolu või lõppemine saaks selgeks ilma kohtuuksi kulutamata.

Carri teistest ideedest loe lähemalt täispikast arvamusloost ja vaata ka intervjuud „Telehommikus“ alates 0:53:40.