Rekordiline liiklustrahvide laekumine aitab kaasa riigi rasvumisele. Ei tea, kuidas teile, kuid mulle tundub see kõik lihtsalt õudne, kirjutab meie partner Carri Ginter Eesti Päevalehes.
Olukord meie liiklusjärelvalves muutumas üha vastuolulisemaks. Maaleht teatas 20. veebruaril 2025 uuest rekordist – jaanuaris kogus liikluspolitsei trahvidena üle miljoni euro.
ERR teatas juba 2024. aasta lõpus, et piirkiiruse ületajate hulk on aastaga kasvanud ning trahvide laekumine on tõusnud eelmise aastaga võrreldes miljon eurot. Mida see kõik tähendab? Kas kiirus tapab, on eestlased lihtsalt hulluks läinud või mõlemat? Või on kommunikatsioon ja riigi sisekaitse eest vastutajate käitumine hoopis silmakirjalik?
Kommunikatsiooni vaadates tundub, et liikluskorraldus seisneb eelkõige trahvimises. Trahvid on kahekordistunud ning nüüd on nelja euro asemel trahviühikuks kaheksa eurot. Statistika näitab, et 1509 kiirusületaja asemel on võrku kukkunud 2248. Politseikolonelleitnant Sirle Loigo viitab Maalehes, et ilusa ilmaga on ka rohkem kihutajaid, teades, et head teeolud soodustavad kiirusületamist. „Mida soojem talv, seda rohkem kiirust ületatakse ja rikkujaid avastame.“
Maaleht viitab, et „Loigo nimetab müüdiks, et politseile on ette kirjutatud mingid numbrid, kui palju peab igas kuus trahve tegema /…/ Me ei planeeri trahvisummat ega rikkumiste arvu!“ See on pooltõde. Riigikogu on riigieelarves kehtestanud väga selged eesmärgid, millist trahvilaekumist riik vajab. Need nõudmised on meie ettevõtjate majandusprognoosidega võrreldes väga ambitsioonikad. Riik loodab oma kodanikelt kasseerida trahvide ja muude varaliste karistustena 76,4% rohkem raha. Ehk riik vajab hädasti rohkem kihutajaid. Võiks öelda, et kihutamine on eelarvepatriootlik tegevus.
Eelarve igati arvestab
Väide, et politseil puudub mõju rikkumiste arvule statistikas, on aga otsene vale. „Meie esmane ülesanne on ikkagi liikluses vigastatute ja hukkunute arvu vähendamine ja inimeste elude päästmine. Aga tõsi ta on, et kiiruskaameratel on trahvisummad ka taga ja see umbes 10,5 miljonit eurot on selle aasta trahvisummad, mis on kiiruskaameratega fikseeritud. Eelmise aastaga võrreldes on seal kasvu umbes ühe miljoni võrra,“ selgitas ERR-ile liiklusjärelevalvetalituse juht Taavi Kirss.
Politseikolonelleitnant Sirle Loigo sõnul on hukkunute ja vigastatutega lõppenud õnnetuste peamine põhjus valesti valitud sõidukiirus. Ometi puuduvad igasugused andmed, et riigi põhimaanteedel kiiruse ületamine vähem kui 20 km/h põhjustaks arvestataval määral raskeid liiklusõnnetusi või hukkunuid.
Nii saime Maalehest teada, et järelevalvepoliitika on muutunud ja politsei hinnangul, „Kui kiiruseületamine on väike, peab järgnema sekkumine.“ Ehk siis nulltolerants. Ja siit tulebki välja politsei võimalus mõjutada rikkumiste arvu statistikas. Loomulikult, kui sa tegeled väiksemate kiirusületajatega, kes inimesi teedel ei tapa, tähendab see otsest mõju trahvilaekumiste absoluutarvule.
Nii mõjutab politsei tegevus otseselt statistilist rikkumiste arvu ja suurem trahvilaekumine on vähemalt osaliselt sellega põhjuslikus seoses. Statistika võib näidata justkui meil oleks kiiruseületajaid palju rohkem, kuid on täiesti võimalik, et lisaks ilusale ilmale on see seotud hoopis sellega, et hakati kontrollima inimesi väiksemate kiiruste pealt ja neid selle ees siis ka karistama.
Karjuv silmakirjalikkus
Siit tuleb välja ka karjuv silmakirjalikkus. Politsei abi vajavad inimesed ja ka avalikkus kuulevad regulaarselt seda, et politseil napib menetlusressurssi. Vandeadvokaat Paul Keres kirjeldas hiljuti, kuidas 01.07.24 tuli tema büroosse ilmselt vaimselt häiritud ja agressiivne isik, kes karjus ja filmis. Büroost helistati politseisse, kuid poole tunni jooksul politsei kohale ei tulnud. Ressurssi polnud. Tänuväärselt viis G4S rikkuja mõne minutiga ära.
Samuti on üldteada, et politsei on tõsises hädas menetlustähtaegadega. Lausa sellises hädas, et kuulujuttude järgi ei olda pisivargustega tõhusalt võimelised tegelema. Varguste, eriti kauplusevarguste arv on viimastel aastatel jõudsalt suurenenud. 2023. aastal registreeritud vargustest enam kui 60% pandi toime kauplustest. Neist ligi neli viiendikku olid süstemaatilised vargused.
See ei ole toimunud põhjusel, et politsei oleks hakanud rohkem kaameratega kauplustes inimesi jälgima, vaid kasv on olnud tõeline. Üheks ettepanekuks, kuidas riigi menetlusressurssi säästa, oli Justiitsministeeriumi andmetel „vähendada menetluste algatamist, kui nendega kaasnev kulu pole kahjuga proportsioonis.“
Kas pole silmakirjalik, et liikluses kehtestatakse nulltolerants ja selleks on vajalik menetlusressurss? Auto, erivarustus, kaks professionaali. Ja reageerida tuleb igale rikkumisele. Kauplustes vargaid ei püüta, sest see läheb riigile liiga kulukaks.
Küllap on tõesti mugavam patrullautos põõsas radariga „kala“ püüda ning kuulata juhte, kes kurbade silmadega oma 10 km kiirusületamisele lennukile hiljaksjäämise hirmust vabandust loodavad leida, kui paadunud vargaga jaoskonnas jageleda ja talle erinevaid protokolle treida. See ei tohiks siiski olla riigi karistuspoliitikas tõsiseltvõetav kaalutlus. Sellist kahepalgelisust ei saa Eesti endale lubada ja see tuleb võimalikult kiiresti välja juurida.
Löök pere rahakotile
Ja siis jääb veel argument „ei pea ju kihutama, kui ei taha trahvi saada“. Kiiruse ületamise eest määratud keskmine trahv oli 350 eurot. Keskmisele perele on see paras löök. Võiks ju öelda, et „ära siis kihuta.“ Ometi ei laeku trahv kihutaja vaid kogu tema pere taskust. Selle hulka käib lisaks üürile ka tükike lapse huviringist, tervislikust toidust ja vanaema hooldusest.
Sellise sündmuse sotsiaalmajanduslikku ja psühholoogilist mõju analüüsitud ei ole. Nii saab kurvalt teavitada nii kiiruseületajate, kui ka koduvägivallatsejate arvu tõusust nägemata mingit ohtu nende kahe numbri omavahelisele võimalikule korrelatsioonile.
Politsei esindaja kinnitab Maalehes, et „Suurem trahv pole võluvits, mis paneb inimese kannapealt liikluskuulekalt käituma.“ See on väga õige. Nii nagu lapsevanem ei tohiks rõõmustada, et sai oma last jälle karistada, ei peaks riik rõõmustama selle üle, et trahviraha laekumine järjest paraneb.
Me ei peaks olema oinad, kes oma raha eest endale järjest kurjemaid karjaseid üleval peavad. Seni vaatame kurvalt pealt, kuidas järjest rasvuv riik trahvide kaudu oma eelarvet kasvatab.
Nii ongi võimalik finantseerida järjekordseid ametnikke ja andmebaase, kes hakkavad kontrollima seda, kas restorani menüüs on liha päritolu õigesti märgitud, kas iluteenindajad ja küünetehnikud omavad äsja kehtestatud sertifikaate ning tegelema alkoholimüügilitsentside nõude kehtestamise ja nende üle järelevalve teostamisega.
Ehk riigil tekib ruumi veelgi rasvuda. Ma ei tea, kuidas teile, kuid mulle tundub see kõik lihtsalt õudne.
