Elektrooniline allkiri on alates viilutatud leiva leiutamisest parim asi, mis välja on mõeldud – sellel on palju eeliseid ja vähe puudusi ning see on sama hästi kui võltsimiskindel.
Elektrooniliste allkirjade peamine eelis on suurem kindlus allkirjastamise aja ja allakirjutanu isiku osas. Kõik Eestis kasutatavad elektroonilise allkirja formaadid annavad ajatempli, mis näitab, millal dokumendid on allkirjastatud. Paberdokumendiga on alati see häda, et sellele märgitud kuupäevi ei saa tegelikult usaldada. Mõned dokumendid tehakse varem, mõned hiljem.
Öeldakse, et kõik on häkitav. Välisluureasutused peavadki turvalisuse pärast muretsema, aga meie igapäevases elus on elektrooniline allkiri oluliselt turvalisem kui paberile pandud allkiri. Olen näinud advokaadikarjääri jooksul mitmeid paberil allkirju, mis on võltsitud, või mille kohta seda veenvalt väidetakse. Aga ma pole näinud ühtegi elektroonilises formaadis allkirja, mille puhul keegi oleks saanud usutavalt väita, et see dokument oleks võltsitud. Paberil konksude tegemine ei ole keeruline, ent digiallkirja võltsimine on tänase tehnoloogia juures praktiliselt võimatu.
Õiguslikke probleeme digiallkirjaga praktiliselt pole. On vaid mõningad tehnilised aspektid. Üheks probleemiks on see, et täna ei ole maailmas ega Euroopas veel välja kujunenud ühte üldtunnustatud ja kõigile arusaadavat elektroonilise allkirja formaati. Eestis oleme oma 2002. aastal kasutusele võetud digiallkirjaga harjunud, aga mujal formaadisõjad alles käivad. Olukord meenutab 1980. aastate arvutimaailma, kus liikusid erinevad dokumendiformaadid, enne kui Microsofti doc-formaat maailma üle võttis.
Nii et kui te välispartneri või ka oma kontserni peakontoriga hakkate allkirjastamisest rääkima, leppige kokku, millist vahendit kasutate. Eriti tähelepanelik tuleb olla väljaspool Euroopa Liitu elektrooniliselt lepinguid sõlmides, sest näiteks Hiina ja USA lahendused võivad olla kontseptuaalselt täiesti teistsugused ja teil võib tekkida palju tehnilisi probleeme.
Kõikjal ei olda lihtsalt harjunud digiallkirjastamist kasutama ja usaldama. See on kultuuriline probleem, mida ravib aeg ja millele tuleb vastata hariduse andmisega. Iseenesest pole ühtegi takistust, miks üheski Euroopa Liidu liikmesriigis ei võiks täna kasutada üldist elektroonilist allkirjastamist ja heakskiitmist, ning ka meie asice-laiendiga dokumendid on teoreetiliselt Euroopa Liidu üleselt tunnustatavad.
Üht tasub digiallkirjadega tegelemisel küll tähelepanelikult vaadata – nimelt veateateid. Kui näiteks esineb probleeme sertifikaatidega, juhivad rakendused sellele kohe tähelepanu. Ei tohi leppida sellega, et teine pool saadab vigase elektroonilise allkirja. Allkiri võib olla kehtetu ning tegemist võib olla manipuleerimise või pettusega.
Teine asi on see, et alati ei ole lihtsalt vaja digiallkirja kasutada. Infrastruktuuri ülalpidamine suuremahulise elektroonilise allkirjastamise tarvis maksab ja ka suure hulga allkirjade andmisega kaasneb kulu. Seega tasub läbi mõelda, milline on tehingule sobiv kinnitamise vorm. Enamasti piisab lepingute sõlmimiseks sellest, et on kindlus, mis ja kelle vahel kokku lepiti, mida tagavad ka e-kirjad.
Tahvelarvutile pandud allkirja puhul ei ole tegemist kvalifitseeritud elektroonilise allkirjaga. Peamiseks probleemiks on siin see, et kui elektroonilist allkirja tõendab digitaalne ahel ja paberallkirjale saab teha ekspertiisi, siis tahvelarvutiekraanile tehtud kritselduse seostamiseks kindla isikuga ei ole selget viisi. Igapäevaste kullerteenuste puhul see oma otstarvet täidab, aga kui tarnite teemante, tasub ekraanile tehtud konksu asemel formaalsemad dokumendid teha.
