Riigikogu võttis 15.05.2024 vastu nn vilepuhuja kaitse seaduse. Eesti ja Poola olid ainsad riigid, kel direktiiv seni veel üle võtmata. Uue seaduse kohta avaldavad Äripäevas arvamust meie partner Karin Madisson ja jurist Karl Oskar Pungas.
See on üks pika nime (tööalasest Euroopa Liidu õiguse rikkumisest teavitaja kaitse seadus) ent kitsa sisuga seaduseelnõu, mille vastuvõtmisega viivitamise eest ootab Eestit juba üle poole miljoni euro suurune trahv. Vilepuhuja direktiiv jõustus juba 2019. aasta lõpus ja selle ülevõtmise tähtaeg oli 17. detsember 2021 ning iga viivitatud päev on läinud riigile ja maksumaksjale maksma 600 eurot. Selle eest oleks suudetud pea 8 aastat ülal pidada Lääneranna suuruselt teist kooli – Virtsu kooli, mis kohaliku võimu poolt otsustati eelmisel aastal 4-klassiliseks kärpida.
Direktiiv võeti üle minimaalses ulatuses
Kui enamik riike on seaduse kehtestanud nii, et selle alusel on võimalik saada kaitse kõigist tööalastest rikkumistest teavitamise korral, siis Eestis mindi osade erakondade vastuseisu tõttu seda teed, et kaitse tagatakse vaid väga spetsiifiliste Euroopa Liidu õiguse rikkumistest teavitamiste korral. Üllatavat vastukaja leidnud ning mitu korda toppama jäänud vilepuhuja kaitse seaduse kohaldamisala tuleb nii spetsiifiline, et täpselt seaduse miinimumnõuete täitmine oleks ettevõtjale suure tõenäosusega keerulisem kui nõutust enama täitmine.
Uue seaduse järgi peavad kõik vähemalt 50 töötajaga juriidilised isikud looma asutusesisese rikkumistest teavitamise kanali. Äärmiselt spetsiifiliseks on aga jäänud see nimekiri, mis teemalisi rikkumisteateid tuleb vastu võtta ja uurida ning kellele tuleb tagada teavitaja kaitse. Seega võttis Eesti üle Euroopa Liidu direktiivi vaid minimaalses ulatuses. Rikkumistest teadasaamise tagamiseks oleks vajalik tunduvalt laiem kohaldamisala. Loodetavasti julgetakse seda teemat tulevikus avada ja kohaldamisala laiendada. Juhul kui hetkel poliitilist kokkulepet selleks pole, on siiski mõislik seadus antud kujul vastu võtta, sest Euroopa Komisjon on juba alustanud menetlust direktiivi õigeks ajaks üle võtmata jätmise eest.
Pealekaebamiste lainet pole oodata
Seaduse algselt laiemaks plaanitud kohaldamisala tekitas suurt vastukaja ning kardeti, et see toob kaasa pealekaebamiste laine. See kartus on kummastav, sest enamik EL riike on seaduse vastu võtnud oluliselt laiemate rikkumiste menetlemiseks ning kartused ei ole realiseerunud. Praeguse variandi puhul võib ettevõttel just siis keeruliseks minna, kui tahtagi uurida kitsalt vaid seaduse alusel nõutavaid rikkumisi. See eeldaks igakordset analüüsi, kas teatatud rikkumine on mõnest seaduses loetletud valdkonnast ja kas esineb vastuolu asjakohase Euroopa Liidu õigusega. Kaitse tööandja „kättemaksu eest“ saavad vaid loetletud valdkondade Euroopa Liidu õiguse rikkumistest teavitajad. See paneb tööandjad raskesse olukorda, kuna rikkumise uurimata jätmisel võib neid tabada kuni 100 000 eurone trahv.
Samuti seab see raskesse olukorda rikkumisest teavitaja, kuna ta ei tea, kas ta saab ettenähtud kaitse või mitte. Seadus nimelt kohustab kaitsma (st ei tohi lepingut lõpetada, töötasu alandada vms) vaid neid, kes teevad rikkumise teavituse kitsalt vaid loetletud valdkondades EL õiguse rikkumise kohta. See vähendab kindlasti teavitajate arvu ning tööandjad (sh riigiasutused) ei saa teada, kui toimuvad taunitavad teod, mis tekitavad ettevõtjale kahju.
Aitab ära hoida mainekahju
Läbimõeldult tegutseva ettevõtja jaoks aga avanebki võimalus oma ettevõttes laiemast probleemide ringist teavitamist lubada. Sedasi saab nii vilepuhumisnõuete täitmise enda jaoks lihtsamaks teha kui ka seejuures kõrgendatud ühiskondlikku vastutust üles näidata. Õigusrikkumised ja muud ebameeldivad asjad tulevad tihtipeale kuidagi ikka päevavalgele, aga mure ja selle lahendamine saab jääda ettevõtte sisse ning mainekahju saab ära hoitud, kui inimesel on kohustus üritada leida lahendust esmalt n-ö maja seest ja alles seejärel minna meediasse või ametiasutuse jutule.
Teavitamise korral tuleb läbi viia erapooletu uurimine. Eriti tõsisema või emotsionaalsema teema puhul on selle tagamiseks kasulik kaasata majaväline ekspert: advokaat või muu õigusnõustaja. Kui selleks puhuks on ettevõttel endal ette valmistatud ka praktiliselt järgitav reeglistik, millest rikkumisteate vastuvõtmisel ja uurimisel kaose ja suure teadmatuse vältimiseks lähtuda, siis saabki vaidluse tekkimisel või selle ennetamiseks viidata, et vilepuhuja rikkumisteadet võeti tõsiselt ning et uurimine viidi läbi korrektselt ja neutraalselt. Siis pole ka alust kahjunõuet või koguni väärteomenetlust karta ning mis veelgi olulisem, ja mida rahas mõõta on keeruline, nii on võimalik maandada maine kahjustamise riski.
Teavitamiskanalina kasutatakse üldjuhul kontserni üldiseid kanaleid (personaliosakonna ja/või sisekontrolli teavitamist) või ka väliseid kanaleid, nagu näiteks kõnenumber advokaadibüroos, kus teavitus edastatakse kliendile juba võimalikult üldistatult, et tagada teavitaja anonüümsus ja kaitse.
Teavituskanalid tuleks luua laiemalt
Soovitame ettevõtjatel luua teavitamiskanalid siiski laiemalt kui need seadusega kohustuslikuks saavad, et vältida arusaamatusi, saada teavitusi rikkumiste kohta, ning võimaldada nende adekvaatse uurimist. Samuti soovitame teavituste uurimise protsessis sätestada välise spetsialisti kaasamise võimaluse, kui teavitus on delikaatne, liigselt isikustatud või identifitseeritav, kui uurimine võib olla majasiseselt kallutatud või kui rikkumisega on seotud juhtkond.
Juhul kui ettevõtja tegutseb ülepiiriliselt, siis kasuliku info erinevate Euroopa Liidu riikide vilepuhumise regulatsioonist leiab rahvusvahelise advokaadibüroo Bird&Bird ülevaatlikust tööriistast.
Loe samal teemal ka seda artiklit!
Uue seaduse teemal arutlesid meie eksperdid ka Äripäeva raadio hommikuprogrammis. Kuula saadet Äripäevast!
