Nüüd, kui mitmed riigid on jõudnud pärast aastakümneid kestnud läbirääkimisi globaalse miinimummaksu kehtestamiseni, on üks põhilisi ettevõtmise eestvedajaid, USA, teinud kannapöörde. Rahvusvahelises pildis niivõrd olulise mängija täielik meelemuutus ähvardab globaalse maksuplaani muuta sisutühjaks.

Värskelt taas ametisse astunud Donald J. Trumpi Valge Maja avaldas 20. jaanuaril memorandumi, milles öeldi selgelt, et OECD Globaalne Maksuplaan ning sellega võetud kohustused ei ole USA-le siduvad seni, kuni Kongress teeb vastava otsuse. Oluline osa OECD kokkuleppest on Pillar II ehk 15%-line globaalne miinimummaks rahvusvaheliste konglomeraatide kasumilt.

Memorandumis mindi veelgi kaugemale, kui USA rahandusminister teatas kavatsusest rakendada kaitsemeetmeid välisriikide suhtes, kes käituvad vastuolus USAga sõlmitud maksulepingutega. Need meetmed kehtiksid ka riikidele, kes rakendavad maksureegleid, mis laienevad väljapoole nende territooriumit või mõjutavad ebaproportsionaalselt Ameerika ettevõtteid.

Jättes Pillar II kohaldamata, on USA sisuliselt olukorras, kus välisriigid võiksid koguda lisamaksu (top-up tax) rahvusvaheliste kontsernide Ameerikas asuvatelt ühingutelt, kui nende efektiivne maksumäär jääb alla 15%. Kui Trumpi 2017. aasta plaani osa, USA ligi 10%-line globaalne minimummaks, jääks kehtima, tähendaks see olulist tulumaksu rahavoogu väljapoole Ameerikat.

Hetkel on ebaselge, kas USA maksuamet, IRS, võtab tagasi juba avaldatud juhised globaalse maksuplaani kohaldamisest. Samuti on küsimus, kas õiguslikult ei peaks neid juhiseid lugema Ameerika õiguslikult siduvaks kohustuseks OECD maksuplaan siiski ratifitseerida ja üle võtta, mis nüüd Valge Maja poolt tühistati.

Uudise valguses tuleb tõdeda, et Euroopa Liit on olnud regulatsiooni ülevõtmisel kiire, kuid veidi naiivne. Olgu see õppetunniks, et OECD liitlase sõna ei loe poliittuulte keerises enne, kui sellele on alla pandud õiguslikult siduv pitser. Eestile langes osaks erand, mille alusel võime Pillar II direktiivi täielikku ülevõtmist edasi lükata kuni 2030. aastani. Usutavasti on selleks ajaks olukord selge ja näeme, kas otsus jääda kõrvale ülemaailmsest initsiatiivist on lõplik või tuleb globaalne miinimummaks meie õuele teisel moel, kui ootasime.