Kui tööandja kardab, et töötajal võib olla koroonaviirus, on tal õigus nõuda, et töötaja tööle ei tuleks, kuid tal ei ole õigust nõuda, et töötaja vormistaks puhkuse või võtaks haiguslehe, kui haigusnähud puuduvad, selgitavad meie partner Karin Madisson ja advokaat Nele Suurmets ning vastavad tööandjate seas enam esile kerkinud küsimustele.
Eesti riik ei ole koroonaviiruse puhul kehtestanud tööandjatele kohustuslikke erireegleid (nt kojujäämise või tasustamise asjus). Kui töötajal on viiruse kahtlus või ta on tulnud riskipiirkonnast, on sisuliselt neli võimalust:
1. Kodukontor juhul, kui töö iseloom seda võimaldab. Seda saab üldjuhul tööandja töötajalt nõuda, kui kodus töötamiseks on olemas tingimused. Samas töötajal ei ole õigust jääda kodukontorisse ilma tööandja nõusolekuta. Sellisel juhul makstakse töötasu nagu tavaolukorras.
2. Tasustatud töölt eemal viibimine on võimalik olukorras, kui inimesel ei ole haiguslehte, aga tal ei ole võimalik teha ka tööd kodust. Sellisel juhul tuleb maksta töötajale töötasu, nagu seda oleks makstud tavaolukorras. Sisuliselt on tegemist tasustatud lisapuhkusega, kui töötaja ei nõustu võtma puhkust.
3. Haigusleht, kui töötajal on haigussümptomid. Tööandja ei saa nõuda haige inimese tööle tulekut ning tööandjal on õigus saata töötaja sellisel juhul koju. Töötajal tuleks võtta ühendust perearstiga ja jääda haiguslehele vähemalt 14 päevaks. Kui sümptomeid veel ei ole, aga tullakse riskipiirkonnast, võiks töötaja minna ennast enne tööle naasmist testima, et välistada koroonaviiruse olemasolu.
4. Korralist puhkust on võimalik puhkusegraafiku väliselt kasutada vaid tööandja nõusolekul. Hetkel koostatakse puhkuse ajakavasid ning selle ajavahemiku saab lülitada võimalusel puhkuse ajakavasse.
Töötasu vähendamine on võimalik olukorras, kus koroonaviiruse levik mõjutab tööandja majanduslikku seisundit ning tööandjal ei ole töötajale kokkulepitud ulatuses enam tööd pakkuda. Sellisel juhul on tööandjal võimalik vähendada töötasu ja rakendada osalist tööaega.
Töötajalt info küsimisel ei tohi ära unustada, et järgida tuleb ka andmekaitsereegleid ning põhjendamatute küsimuste küsimine ei ole õigustatud. Seega kui tööandja kardab, et töötajal võib olla koroonaviirus, on tal iseenesest õigus nõuda, et töötaja tööle ei tuleks, kuid tal ei ole õigust nõuda, et töötaja vormistaks puhkuse või võtaks haiguslehe, kui haigusnähud puuduvad. Aja eest, mil töötaja ei saa tööandja soovil töötada koroonaviiruse kahtluse tõttu, kuid ei ole ka haiguslehel või puhkusel, tuleb tööandjal maksta töötajale keskmist töötasu.
Karantiin vs. eriolukord
Meedias on palju räägitud karantiinist, kuid õiguslikus kontekstis on seda mõistet kasutatud eksitavalt. Karantiini saab nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse kohaselt kohaldada vaid eriti ohtliku nakkushaiguse leviku vältimiseks haiguskoldest väljapoole. Eriti ohtlike nakkushaigustena on defineeritud katk, koolera, kollapalavik, viiruslikud hemorraagilised palavikud ja tuberkuloos. Koroonaviirust selleks hetkel veel kvalifitseeritud ei ole.
Koroonaviiruse leviku vältimiseks saab riik kehtestada eriolukorra kogu riigis või ühe või mitme maakonna või kohaliku omavalitsuse üksuse territooriumil. Lisaks eriolukorra väljakuulutamisele saab kehtestada viibimiskeelu ja muud liikumisvabaduse piirangud. See tähendab, et isikuid võidakse kohustada eriolukorra piirkonnast või selle osast lahkuma ning keelata eriolukorra piirkonnas või selle osas viibida. Võimaluse korral säilitatakse inimese juurdepääs oma eluruumile või töökohale.
Hetkel Eesti riik koroonaviiruse leviku vältimiseks eriolukorda ega liikumisvabaduse piiranguid kehtestanud ei ole. Ravikindlustuse seadus räägib küll haigekassa poolt haigushüvitise tasumisest karantiini puhul, kuid eriolukorra kehtestamisel ajutise töövõimetuse hüvitise tasumise asjus eriregulatsioon puudub. See tähendab, et ka riik ei ole kohustatud kompenseerima tööandjatele ega töötajatele nendele tekkivat kahju. Seega makstakse puhkusetasud ja ajutise töövõimetuse hüvitis tavapärasel viisil.
Põhimõtteliselt on võimalik, et valitsus otsustab hüvitada kulutused, mis tekivad juriidilistele isikutele seoses nakkushaiguse, nagu koroonaviiruse, epideemia levikust põhjustatud eriolukorraga, kuid selle kohta teeb valitsus igal üksikjuhul eraldi otsuse. Mujal riikides on tööandjatele sellist tuge juba pakutud ning selleks peaks riigil olema olemas ka reservid.
