Meie partner ja vandeadvokaat Kadri Härginen kirjutas Äripäevas võimalustest, kuidas tööandjad saavad end kutsehaiguste vaidlustes paremini kaitsta.
Äripäev kajastas ühte üsna tüüpilist kutsehaigusest põhjustatud sissetuleku languse juhtumit. Inimene töötas pikka aega ühe tööandja juures, kuid pärast töösuhte lõppu esitas tema vastu kahjunõude, kuna vahepealsel ajal diagnoositi töötajal kutsehaigus. See ei võimaldanud tal pärast töölt lahkumist samaväärset tööd teha ega sama suurt tasu teenida.
Sellest artiklist jääb kõlama järeldus, et tööandja on niisuguste nõuete vastu üsna jõuetu ning see vastab osaliselt ka minu pikaajalisele kogemusele selliste kohtuasjadega. Tihti tuleneb tööandja kaotus mitte üksnes kutsehaiguse diagnoosimise ja tööinspektsiooni uurimise formaalsusest, vaid ka sellest, et kohtus jäädakse riigi kogutud tõendite ohvriks ega pakuta kohtunikule laiapõhjaliselt oma vaadet. Teine asi, mida tööandjad enamasti kohtus ei tee, on kutsehaiguse diagnoosi õigsuse kontrolli palumine.
Seega leidub mitu võimalust, kuidas tööandjad saavad oma positsiooni parandada.
Mida uhkem arhiiv, seda parem
Esiteks taandub kohtuasjade edu piltlikult öeldes paberitele – mistahes asjakohastele dokumentidele, mis heade töötingimuste tagamist vähegi näitavad. Tunnistajate sõnu võib kasutada, aga enamasti sellest ei piisa.
Kohtukogemus sellistes asjades näitab, et mida uhkem arhiiv, seda lihtsam on kohtus tõendada, et isegi kui töötajal kutsehaigus tekkis, siis tööandja selle eest ei vastuta, sest tööandja on olnud hoolas. Riigikohus leidis juba pikka aega tagasi, et kutsehaiguse diagnoos ei tähenda tööandja automaatset rahalist vastutust, sest haigus võib tekkida ka siis, kui tööandja on andnud endast kõik, et töötingimused oleksid tipptasemel.
Probleem seisneb enamjaolt kahes asjas. Esiteks selles, et tööandjad ei usu, et peavad kohtuasja jaoks välja kraamima viimaste aastakümnete kogu arhiivi. Teiseks selles, et enamasti tööandjad töötingimuste ideaalset tagamist tõendada ei suuda, sest selliste dokumentide loomist ega ka pikaaegset säilitamist pole praktikas peetud oluliseks.
Kohtuasjades pole aga abi mitte üksnes vanadest riskianalüüsidest ja tegevuskavadest, vaid ka mistahes töötingimusi talletanud piltidest ja videotest. Oleme kohtuasjades üles otsinud isegi 30 aastat vanu arveid, mis näitavad, et tööandja investeeris pidevalt nii töökeskkonda kui ka vahenditesse. Miks? Sest kohtuasjades loeb tööandja hoolsana näitamises mitte üksnes lühike, vaid ka pikk perspektiiv.
Tervisekäitumise tahk
Nagu ka jutuksolevast loost ja kohtuotsusest nähtub, on püütud kohut veenda selles, et tegelikult põhjustas kutsehaiguse hoopis töötaja eraeluline tegevus (tihti nt käsitööhobi, loomade pidamine, põllumajanduslikud tegevused, ülekaal, suitsetamine või hoopis suure intensiivsusega poolprofisport). Üritatakse väita, et töötaja tervisekäitumine mängis tervisekahju kujunemisel olulist rolli, mistõttu kas väidetavat kahju polegi või ei vastuta tööandja selle eest nii suures ulatuses. Argument ja mõttesuund on õige, kuid seda ei saa teha pelgalt sõnadega.
Tööandjatel tuleks kohtuasjades taotleda diagnoosi õigsuse ekspertiisi. Selliste vaidluste üks suurim komistuskivi on arusaam, et juristidel on võimalik kohtunikku meditsiinilise diagnoosi ebaõigsuses või töötaja kehvas tervisekäitumises õiguslikult veenda. Sisuliselt pole aga kohtuasjas vahet, kas vaieldakse ehituslike vigade, IT-süsteemi puuduste või muu säärase üle – kohtunikud on samuti juristid ning kui tööandja tahab näidata, et kahjunõudeni viinud diagnoos pole õige, saab seda teha vaid teise asjakohase ekspertarsti arvamusega. Sellise arvamuse saab kohus poolte taotlusel ka määrata.
Hoopis raskem on leida Eestis ekspertarsti, kes oleks nõus teise arsti ehk kutsehaiguse määranud arstide arvamust kritiseerima. Kliendid on seda kirjeldanud kui arstide ringkaitset, kus keegi teise töö kohta midagi öelda ei taha, mis teeb aga asjakohaste eriteadmistega eksperdi leidmise kohtuasja jaoks pehmelt öeldes raskeks. Kui selline ekspertarst aga leida, näitab kogemus, et diagnoosi asjakohasuse vaidlustamine on võimalik.
Selleks, et kohtuasja raames pandud diagnoosi õigsust ja töötaja enda tervisekäitumist saaks kontrollida, on tööandjal õigus esitada kohtule ka taotlus kõigi töötaja seniste terviseandmete väljanõudmiseks nii perearstilt kui ka mistahes muudelt tervishoiuteenuste pakkujatelt. Tihti nähtub neist andmetest, et mitte kõik kutsehaiguse diagnoosimise andmed ei lähe kokku sellega, mida kutsehaige on erinevatele arstidele eri aegadel väitnud. Nii saab neist järeldada, et töötaja on hakanud mingit terviseseisundit kurtma hoopis teisel ajal või selgitanud terviseseisundi põhjust hoopis muu looga.
Ühtlasi nähtub arstide aastatepikkustest ülestähendustest igaühe inimlik pool. Arst on näiteks 20 aastat järjest soovitanud töötajal alla võtta, harjutusi teha või suitsetamist maha jätta, mida töötaja pole aga teinud.
Süsteem ajab kohtusse
Kuna tööandja ei saa kutsehaiguse diagnoosi lõpptulemust kahtluse alla seada ilma kahjunõuet vaidlustamata, siis tõusetuvad töötaja enda kehva tervisekäitumise või hobide mõju puudutavad vastuargumendid alles kohtuvaidluses. Sisuliselt näitavad aga sellised argumendid mitmes kohtuasjas, et tööandjate hinnangul ei käsitleta kutsehaiguse diagnoosi määramisel töötaja enda aastatepikkust panust tervisekahju tekkimisse piisavalt. Teisisõnu: praegune süsteem ei ole üles ehitatud tööandja vaates õiglaselt.
See ei ole asi, mille vastu peaks tööandja hakkama alles kahjuhüvitise vaidluses võitlema. Riik saaks üle vaadata selle, milliste andmete alusel tuleb töötervishoiuarstil niisuguseid diagnoose määrata. Enamasti ajendab tööandjaid kohtusse minema just selline ebaõiglus, kus tööandja teab, et töötaja enda tervisekäitumine on olnud halb, aga diagnoosi määramisel sellega arvestamist tööandjale välja ei paista.
Tulevik ei paista lihtsam
Üks täiendav aspekt, mis tööandjatele väga suurt tuska põhjustab, on see, et riigikohtu otsuses on ühes varasemas asjas leitud, et kui endine töötaja jõuab pensioniikka, ei tähenda see seda, et tööandja võiks regulaarsed maksed töövõime ja seega sissetuleku vähenemiseks lõpetada. Loogika seisneb selles, et hinnata tuleb seda, kas inimene vaatamata pensionieale veel töötaks ja oleks muidu võimeline (osaliselt) töötama või mitte.
Sisuliselt tuleb siis tööandjal taaskord oma initsiatiivil paluda endiselt töötajalt tulevikus andmeid, et regulaarselt hinnata, kas töötaja töövõime kõrgema ea tõttu on veel säilinud. Kui ei, tuleb omakorda omal initsiatiivil algatada kohtuasi hüvitise maksmise lõpetamiseks, kuna töövõime pole enam langenud mitte kutsehaiguse, vaid muude töötaja tervisenäitajate tõttu, millel pole kutsehaigusega pistmist.
Kui tänane probleemistik tundub kutsehaigustega juba keerukas, siis tulevik ei paista lihtsam. 2023. aasta algusest lisati kutsehaiguste nimestikku ka posttraumaatiline stressihäire ning muud haigused, mida põhjustavad töökeskkonna psühhosotsiaalsed ohutegurid. Maakeeli tähendab see sisuliselt läbipõlemist. Niisiis ei tule kahjunõuetega arvestada üksnes neil tööandjatel, kelle toodang valmib füüsilise töö abiga tehases, vaid ka vaimse töö tulemusi müüvatel tööandjatel.
