„Mina enda sees ei taju kvaliteedimuutust: ärkan ikka hommikul üles samamoodi, lähen ikka samamoodi tööle, ütlen tere inimestele,“ kirjeldab doktor Kadri Härginen podcastis „Tandem“ oma elu lisandunud akadeemilise kraadiga.
Samas tõdeb Kadri, et on teatud tüpaaž inimesi, kes kohtleb neid, kellel on tiitel lisandunud, kuidagi erinevalt. „See annab usaldusväärsust juurde ja arvamust arvestatakse rohkem. Sellist sotsiaalset mõõdet see kindlasti avardab.“
Ka Kadril endal on hea tunne sees: üksik teekond on võitjana lõpuni käidud. „Sul on küll palju toetajaid, aga töö pead sa lõpuks ise kirjutama ja kõik need kahtlused, mis sind närivad, tuleb lõpuks ise ületada.“ Just seda osa peab ta „doktoritandemist“ kõige magusamaks.
Edust rääkides on Kadri saatejuhiga nõus, et see eeldab üldjuhul mingisugust pingutust. Kadri tunnetab, et tema professionaalne edu ei ole tulnud sugugi ootamatult, vaid see on universumi või ühiskondliku mudeli oodatud tagasipanus 10-aastasele tööle. „Võib-olla kõrvalt tundub, et oo, nüüd ta on hästi edukas, aga sellist ülesmäge minemist inimesed tihti ei näe. Või ei vaatagi ja kas peabki?“
Tagasi tandemite juurde tulles tõdeb Kadri, et ta pole ideede tandemite peale kunagi mõelnud, vaid ta on neid defineerinud neid pigem inimtandemitena, ehk millised inimesed teda elus toetavad ja edasi kannavad. Kadri on ka mõistnud, et tuleb leppida sellega, et osad koostöösuhted on antud mingi elueaga. „Ei ole nii et kõik head tandemid peaksid kestma jõle kaua, vaid öeldes leebe filosoofiaga, on mingeid tandemeid, mis kannavad sind täpselt nii kaugele kui vaja ja siis nad lähevad ära ja tulevad teised.“
Sellest, kuidas väikekoolist tulnud Kadri üldsegi juurani jõudis, kuidas ta õppis oma „sisesosinat“ usaldama ja kuhu see teda edasi viib, kuula lähemalt siit.
