Eesti õigussüsteemi on jõudmas kollektiivne esindushagi. Kuigi riigikogus menetletava eelnõuga võetakse üle Euroopa Liidu õigus, on eelnõus mõned sätted võetud üle laiemalt, kui direktiiv seda ette näeb. See ei ole põhjendatud, kirjutavad meie advokaadid Katariina Kuum ja Helery Maidlas ERR-is ilmunud arvamusloos.
Popkultuuri ning rahvusvahelist meediakajastust jälgides on kindlasti nii mõnelegi meist jäänud ette üks huvitav USA õigussüsteemis elutsev elukas, nn class action lawsuit ehk eesti keeles ühishagi, kollektiivhagi või ka klassihagi. Tegemist on hagiga, mille puhul ei kaitse oma õigusi kohtus vaid üks-kaks inimest, vaid hagi on esitatud terve kannatanud inimgrupi nimel.
Nüüd on sarnane õigusinstrument – kollektiivne esindushagi – jõudmas ka Eesti õigussüsteemi. See on oluline vahend tarbijate õiguste paremaks kaitsmiseks, kuid ära ei tohiks unustada mõistlikku tasakaalu tarbijate ning ettevõtjate õiguste vahel. Et hoida ära asjatuid vaidlusi ja kuritarvitusi, anname riigikogule kolm nõuannet eelnõu täiendamiseks.
Riigikogu menetluses on seaduseelnõu 334 SE, mille aluseks on Euroopa Liidu 2020. aastal vastu võetud esindushagide direktiiv. Seni on Eesti õigussüsteemis kollektiivhagi kasutamise võimalus sisuliselt puudunud.
Kontseptsioon on meile tuttav eelkõige popkultuurist ja välismeediast. Üks tuntud näide on tõestisündinud lool põhinev film „Erin Brockovich“, milles Julia Robertsi kehastatud üksikema võitleb linna joogivee saastanud energiakorporatsiooniga. Palju kajastust on saanud ka Volkswageni saastepettuste saaga, mille tagajärjel on autotootja kollektiivhagidest ajendatud kokkulepete raames tarbijatele välja maksnud üüratuid summasid, sh 193 miljonit naela Ühendkuningriigis.
Kollektiivseid esindushagisid saavad tarbijate nimel kohtusse esitada vaid nn pädevad üksused, näiteks tarbijakaitse ja tehnilise järelevalve amet, finantsinspektsioon, andmekaitse inspektsioon jt.
Kollektiivse esindushagiga võib kohtult taotleda näiteks kaupleja rikkumise tuvastamist ja lõpetamist või edasise rikkumise keelamist; ning tarbijatele või andmesubjektidele individuaalsete õiguskaitsevahendite kindlaksmääramist (nn kompensatoorne esindushagi).
Muudatus toob kaasa olulisi tagajärgi nii tarbijatele kui ka ettevõtetele. See lubab tarbijatel kaitsta oma õigusi ja huve olukordades, kus õiguste riive ei ole üksinda kohtutee jalge alla võtmiseks piisavalt suur, ja ettevõtted kannavad edaspidi suuremat vastutust iga üksiku tarbija ees.
Kuigi riigikogus menetletava eelnõuga võetakse üle Euroopa Liidu õigus, on eelnõus mõned sätted võetud üle laiemalt, kui direktiiv seda ette näeb. See ei ole põhjendatud.
Kaebajate miinimumarv paika
Esiteks tuleks kollektiivhagide puhul sätestada pädeva üksuse poolt esindatavate tarbijate miinimumarv. Direktiiv seda lubab, riigikogus menetletavas eelnõus seda aga tehtud ei ole. See viib naljaka tulemuseni, kus vastuollu lähevad õigus ja grammatika ning „kollektiivhagi“ võib justkui esitada juba üks tarbija.
Justiitsministeerium on välja toonud, et arvestades Eesti väikest rahvaarvu ning asjaolu, et tarbijate eest esindushagi esitamine on nagunii lubatud ainult tarbijate kollektiivsete huvide kaitseks, ei ole põhjust esindushagiga hõlmatud tarbijate miinimumarvu Eesti õiguses ette näha.
Seevastu näiteks Saksamaal on sarnase hagi puhul minimaalseks puudutatud tarbijate arvuks seatud 50 ja Lätis võib pädev asutus pöörduda kohtu poole, kui tarbijate kollektiivhagis on kinnitatud vähemalt viis tarbijat.
Miinimumarvu puudumisel tekib risk, et rahulolematu üksiktarbija võib algatada kollektiivhagi esitamise ja saada selleks tuge riigiasutustelt, minnes ettevõtja vastu kohtusse lihtsustatud viisil ja väiksemate kuludega. See aga ei olnud direktiivi mõte.
Nii tõuseb õiguskaitsevahendite kuritarvituste risk tarbijate poolt, kes tegelikult kahju pole kannatanud. Samuti tooks selline lähenemine kaasa niigi ülekoormatud kohtute koormuse hüppelise kasvu. Halduskoormus kasvaks ka ametites ja inspektsioonides. Seega oleks mõistlik puudutatud tarbijate miinimumarv paika panna.
Ettevõtja vajab õigusselgust
Teiseks tuleks piirata eelnõu kohaldamisala. Liiga lai kohaldamisala toob segaduse ettevõtluskeskkonnas, sest puudub õigusselgus ning selged ootused turuosalistele. Seegi koormab omakorda kohtusüsteemi põhjendamatute kollektiivhagidega.
EL-i direktiivile on lisatud nimekiri õigusakte, mille sätete rikkumise puhul kollektiivset esindushagi kasutada peaks saama. Eesti seadusandja jaoks tekib küsimus, kas esindushagi peaks saama samuti esitada üksnes neis küsimustes, mis on ära toodud esindushagide direktiivi lisas, või peaks esindushagi kasutusala olema laiem ja hõlmama kõiki olukordi, kus ettevõtja on oma õigusvastase tegevusega kahjustanud või võib kahjustada tarbijate kollektiivseid huve.
Praegune eelnõu võimaldab kollektiivse esindushagi esitamise igasuguse ettevõtjapoolse õigusnormide rikkumise korral, kui see on kahjustanud või võib kahjustada tarbijate või andmesubjektide kollektiivseid huve.
Ühelt poolt toob selline lähenemine kaasa tarbijate õiguste laiapõhjalise kaitse, teisalt on aga ettevõtjatel nii keerulisem ette näha võimalikke stsenaariume, mille puhul võib kollektiivhagi neid oodata. Et kollektiivhagide majanduslikud tagajärjed võivad ulatuda ettevõtja jaoks miljonitesse eurodesse, oleks suurem õigusselgus vajalik.
Esindushagi peaks kasutama vaid vajadusel
Kolmandaks peaksid kollektiivhagide menetlusele seatavad eeltingimused olema seaduses selgelt loetletud ja piiritletud, et tagada kollektiivhagide esitamine vaid põhjendatud juhtudel.
Direktiiv lubab riigisiseses õiguses kehtestada täiendavaid nõudeid esindushagide menetlemise lubatavusele ning paneb ka liikmesriikidele kohustuse tagada, et kohtul või haldusasutusel oleks õigus jätta alusetud hagid läbi vaatamata menetluse võimalikult varajases etapis. Direktiiv rõhub sellele, et seadusandja peaks kehtestama täiendavaid kriteeriume, et kohtud ei oleks sunnitud läbi vaatama ilmselgelt perspektiivituid ning kohtusüsteemi asjatult koormavaid kollektiivhagisid.
Riigikogus menetletavas eelnõus on tõepoolest ette nähtud täiendavad kriteeriumid esindushagide lubatavusele. Seal on kirjas, et asja menetlemine esindushagina peaks olema otstarbekas ja võimaldada õigusküsimusi kiiremalt või lihtsamalt lahendada.
Praegu on need lisatingimused aga sõnastatud liiga üldiselt ning need vajavad täpsustamist. Näiteks Lätis on kollektiivhagi esitamise eeltingimusena ette nähtud see, et tarbijanõuded peavad olema esitatud sama kostja või kostjate vastu ning tarbijanõuded peavad põhinema samadel või sarnastel faktilistel ja õiguslikel asjaoludel.
Soomes on esindushagi esitamine võimalik üksnes juhul, kui asja menetlemine kollektiivhagina on tarbijate grupi suurust ja hagi eset ning esitatud tõendeid arvestades otstarbekas. Taanis saab kollektiivhagi esitada, kui see on nõuete lahendamiseks parim võimalus; see tingimus on täidetud juhul, kui kollektiivhagi on otstarbekam kui traditsiooniline individuaalhagide liitmine.
Tähtis on aru saada, et kollektiivhagi peaks kasutama üksnes siis, kui see on tõesti vajalik, sest kollektiivhagidega kaasnevad ka teatud riskid (nt kollektiivhagi menetluse väga suured võimalikud majanduslikud tagajärjed, kuigi iga nõuet pole esitatud ning menetletud eraldi). Ka esindushagide direktiiv rõhutab, et kompensatoorsete esindushagide puhul peaks kohus või haldusasutus võimalikult varakult kontrollima, kas juhtum sobib esindushagi esitamiseks.
Eeltoodud näpunäiteid arvesse võttes saab riigikogu tagada, et hea tööriist rakendataks Eestis tööle parimal võimalikul moel ning kaitset saavad tõesti need tarbijate kollektiivsed huvid, mis seda väärivad.
