Miks peaks keegi investeerima Eesti loodavasse kaitsetööstusparki, kui siin on energia hind kõrge ning napib kvalifitseeritud tööjõudu, kirjutavad Äripäevas meie juristid Stenver Pärn ja Henry Heinleht, kes suundub peagi uutele väljakutsetele justiitsministeeriumisse.
Venemaa välksõjana kavandatud sissetung Ukrainasse on ületanud 800 päeva piiri ning Euroopa valmistub siinsele kaitsetööstusele taas eluvaimu sisse puhuma. Ei erine sellest ka Eesti plaan ning juba 2023. aasta sügisel hakkasid uudiskünnist ületama kuuldused, et riik on otsustanud rajada laskemoona tootmiseks kaitsetööstuspargi. Otsuse tagamaid oli mitu, lisaks agressiivsele idanaabrile näiteks ka asjaolu, et Euroopa relvatööstusettevõtted ei suuda vajamineva laskemoona nõudlust täita.
Riigi ja ühiskonna kaitseks rajatav kaitsetööstus on arusaadavalt igati teretulnud arendus, kuid kaitsetööstuse areng Eestis ei seisa pelgalt selle taga, et pole tööstusparki. Riigil tuleb luua ka muid meetmeid, et pargi valmimisel saaks kogu ansambel harmoonias mängima hakata ning meie kaitsetööstusesse investeerimine paistaks ahvatlev ettevõtjatele nii Eestis kui ka kaugemal.
Kaitseministeerium näeb valdkonna kiiret arengut
Tänavu 15. veebruaril algatas vabariigi valitsus kaitsetööstuspargi eriplaneeringu, millega kavandatakse nii laskemoona, lahingmoona, lõhkematerjali ja lõhkeaine tootmist võimaldava kaitsetööstuspargi kui ka selle toimimiseks vajamineva taristu loomist. Kaitsetööstuspargi kogusuuruseks arvatakse tulevat kuni 100 hektarit ning asukoha valikul on sõelale jäänud territooriumid Lääne-Nigulas, Lüganusel, Pärnu linnas, Audrus ja Tõstamaal.
5. aprillil saatis kaitseministeerium välja relvaseaduse muutmise seaduse eelnõu. Selle seletuskirja kohaselt on Eesti kaitsetööstussektori müügitulu alates 2018. aastast peaaegu kahekordistunud ning kaitsetööstuspargi loomine mõjuks hästi eeskätt meie laskemoonatööstuse arengule ning innovatsioonile.
Praegu on Eestis 11 ettevõtjat, kes ehitavad ümber, remondivad ja hooldavad sõjarelvi ning korraldavad relvade ja laskemoona vedusid. Samas pole Eestis ühtegi laskemoonatootjat, kellel oleks oma käitlemiskoht – koht, mis peab vastama erilistele nõuetele, et seal võiks laskemoonaga ümber käia. Loodavasse kaitsetööstusparki peaks mahtuma erinevad relvatööstusega seotud ettevõtted.
Kaitseministeerium toob välja mõttearenduse, et kui tööstuspargis on näiteks üks suure või keskmise kaliibriga laskemoona tootja, üks väikese kaliibriga laskemoona tootja ning üks lahingumoona (miinide, laengute) tootja, siis esmased investeeringuid võivad olla vastavalt 50–100, 20 ja 10 miljonit eurot ning tekkida võiks vastavalt 50–100, 50 ja 25 uut töökohta. Lisaks võib tööstuspargis tegutseva ühe-kahe ankurettevõtte kõrvale kerkida ka täiendavaid spetsiifilistele toodetele keskenduvaid ettevõtteid (näiteks lõhkepeade valmistamine õhuründemoonale).
Kaitseministeerium leiab, et tulevikuvaates on kaitsetööstuspargi loomine hädavajalik, kuna praeguse 11 kaitsetööstusettevõtte kõrvale võiks tekkida veel kümmekond firmat, kes vajavad kaitsetööstuspargi infrastruktuuri. Samuti areneb kiirelt droonitööstus, mille tulemusena võivad Eesti tootjad tulevikus plaanida nii õhuründemoonal kui ka droonidel põhinevate relvasüsteemide arendamist.
Potentsiaalselt oluline valdkond on ka kaugjuhitavad relvasüsteemid, eriti nende optroonika, juhtelektroonika ja tarkvara arendamine. Lisaks võib oodata nõudlust relvasüsteemide ja laskemoona vedajate järele ning arvestades kaitseväe järgmise kümne aasta suuremahulisi ostuplaane, suureneb ka vajadus kodumaiste ümberehitajate, hooldajate ja remontijate osas.
Kaitseministeeriumi plaani järgi jõutakse pooleteise aasta pärast riigi eriplaneeringu kehtestamiseni ning kahe ja poole aasta pärast võiks juba esimesed hooned püsti olla ja esmane tootmine alanud.
Plaan on ju hea, aga kas ka piisav?
Kuigi plaan ise on väga maasikavahune ja paljulubav, tõusetuvad tahes-tahtmata küsimused, millele nii eriplaneering kui ka relvaseaduse muutmise eelnõu vastust ei anna. Kui kabinetis paberile joonistatud plaani kohaselt toob kaitsetööstuspark kahe ja poole aasta pärast suurusjärgus 150 miljonit eurot investeeringuid ning loob hinnanguliselt paarsada uut töökohta, siis kas see kava reaalsuses ka töötab? Kas Eesti suudab ahvatleda investoreid? Kust me nii kiiresti saame kvalifitseeritud tööjõudu?
Kõigepealt head uudised. Kaitseministeeriumi ei plaani koondada kõiki kaitsetööstusettevõtjaid kaitsetööstusparki – vastupidi, iga ettevõtja sinna ei jõua ega peagi jõudma. Kaitsetööstuspark on eeskätt suunatud lahingumoona (sh miinide) ja laskemoona tootmisele ning nii on riigil lihtsam pakkuda infrastruktuuri, valvet ja tagada julgeolek. Selles peitub ka kaitsetööstuspargi eelis: koondumine võimaldab kõigil ametkondadel hõlpsamini kontrollida tootmist – vastupidiselt olukorrale, kus tootmine on Eestis hajutatud. Ettevõtjale võiks kaitsetööstuspargis tootmine tähendada vähekoormavat riigipoolset kontrolli.
Lisaks on juba vähemalt üks Eesti ettevõtja avaldanud soovi investeerida kaitsetööstusesse. Ettevõtja Even Tudeberg plaanib Eestisse ehitada viis kuni kuus tehast, mis toodaksid jalaväevarustust, treeningkeskuste sisustust, kergeid taktikalisi sõidukeid, droone ja väiksekaliibrilist laskemoona. Tudebergi laskemoonatehas on plaanis püsti panna just riigi rajatavasse kaitsetööstusparki ning see üksi läheks maksma üle 50 miljoni euro.
Nüüd mitte nii head uudised. Esiteks võib kaitsetööstusparki investeeringute meelitamisel kujuneda võtmetähtsusega küsimuseks elektri hind. Ei pea olema raketiteadlane mõistmaks, et sõjatööstus nõuab tohutult energiat. Eestis on see aga ülejäänud Euroopaga võrreldes kallis, kuna ühelt poolt maksustatakse meil elektrit keskmisest kõrgemalt, teiselt poolt sõltub Eesti energia saamisel nii ülejäänud Euroopast kui ka seni veel Venemaast.
Selle tõttu võib eeldada, et võrreldes ülejäänud Euroopaga ei lange lähiaastatel elektri hind Eestis nii palju, et soodustaks sõjatööstuse rajamist just nimelt siia. Järelikult peavad ka Eesti kaitsetööstuspargis tegutsevad ettevõtted arvestama keskmisest kallima elektri hinnaga.
Teiseks nõuab sõjatööstus (aga ka pidevalt arenev kaitsevägi) spetsiifiliste oskustega tööjõudu. Sellest on Eestis praegu puudus. Juurde läheks vaja suuresti sarnaste tehnoloogiliste oskustega spetsialiste, mida vajavad pea kõik tehnoloogiafirmad Eestis: tarkvaraarendajaid ja insenere, andmeteadlasi ja analüütikuid, masinaõppe ja tehisintelligentsi eksperte, süsteemide integraatoreid, elektroonika- ja sideinsenere.
Nende koolitamiseks peaks riik esitama ülikoolidele vastava tellimuse. Lisaks vajab kaitsetööstus veelgi spetsiifilisema väljaõppega spetsialiste: näiteks masinatööstuse ja lennunduse insenere, drooni- ja simulatsioonieksperte ja nii edasi. Neid ameteid on vaja reklaamida, et noored oskaksid nende valdkondade vastu huvi tunda.
Kes oleksid kliendid?
Viimaks tekib küsimus ka potentsiaalsete klientide asjus.
Relvaseaduse muutmise seaduse eelnõu väljatöötamisplaanis märgitakse selle kohta ainult, et „kuna kaitsevägi ostab lähema kümne aasta jooksul juurde suurtes kogustes uusi relvasüsteeme ja soomukeid, kasvab vajadus nende ümberehituse, hooldamise ja remondi järele. Sellised teenused on enamasti otstarbekas hankida kodumaistelt pakkujatelt”. Kas peamiseks kliendiks saabki olema Eesti riik ning kaitsetööstuspark hakkab toimima suuresti riiklike tellimuste najal?
Praegu jääbki õhku küsimus, milline ettevõtja peaks investeerima loodavasse kaitsetööstusparki ja eelistama Eestit mõnele teisele riigile, kus kaitsetööstus on juba välja arenenud – kus on olemas vajalik infrastruktuur ja tööjõud ning ka ülejäänud sektor on välja kujunenud ja teravad nurgad maha kulutanud.
Sorainen on sel teemal koos kaitseministeeriumi esindajaga arutlenud ka Äripäeva raadio saates „Soraineni sagedus“. Samuti on Sorainen ministeeriumi tellimusel analüüsinud relvaseadust ja esitanud ettepanekud seaduse parandamiseks.
