Meie partnerid Carri Ginter ja Lise-Lotte Lääne kirjutasid Eesti Päevalehes, kuidas sotsiaalkindlustusamet (SKA) muudab halvatud inimesed juriidiliselt mitte-halvatuks või vähem halvatuks ning raske diagnoosiga inimesed õiguslikult paranenuks, mis tekitab trotsi.

Vandeadvokaadid ütlevad, et peame oma riigi vastu olema nõudlikud ja selline suhtumine ei lähe mitte. Lastele õpetatakse juba lasteaias, et kiusamine ei ole okei. Kui näed kiusamist, tuleb reageerida. Puude raskusastme määramise menetlustes toimub paraku kiusamine riiklikul tasemel ja kahjuks juba aastaid.

Nagu ikka kõige hullemate kiusajate puhul – kiusatakse kõige haavatavamaid. Ja kõigil ei ole kvaliteetset õigusabi, et kolme ametniku ja sügavate taskutega ameti vastu ennast kohtus kaitsta. Meie artikkel ei ole suunatud SKA-le, kui organisatsioonile, küll aga selgelt sellele osale SKA-st, mis puude raskusastmetega tegeleb.

SKA ja kohtulahingud

Kadri Ibrus kirjutas 18.02 Delfis artikli, kus kirjeldatakse SKA tegevust karmilt – meie kogemuste põhjal on see tõele väga lähedal. Artikli vahepealkiri „Seisund ei muutu, aga hinnang muutub“ peegeldab täpselt seda, mida oleme korduvalt näinud.

Mõned inimesed ja organisatsioonid on võtnud ette SKA kohtusse andmise, kasutades kvaliteetset õigusabi. Oleme korduvalt uurinud SKA „ekspertide“ praktikat, seda kohtus rünnanud ja võitnud. Näiteks diabeedilaste ja „vesipea“ diagnoosiga klientide juhtumid – esimesel juhul võttis SKA vastu kibeda kaotuse ja teisel juhul tunnistas kohtukaebuse õigeks ilma ühtki sisulist menetlusdokumenti esitamata.

Kui inimene esitas SKA-le vaide – mis on inimesele odavam viis ja ametile võimalus viga kuludeta tunnistada – jäeti see rahuldamata. Kui esitasime kohtusse kaebuse koos väliste ekspertarvamustega, võeti kaebus omaks. See tähendas kaebajale arvestatavat lisakulu, millest osa jäi SKA-lt välja mõistmata.

Kohtulahendite salastamine terviseandmete kaitseks

Carri ja Lise-Lotte analüüsivad ka varasemaid kohtulahendeid, mille salastamine terviseandmete kaitseks on takistanud kaotuste õiguslike põhjuste nägemist ja õppimist. Ametkondade sekkumisel see probleem siiski lahenes ja kohus avaldas oma otsuste põhjendused ohustamata seejuures terviseandmeid.

Advokaadid toovad välja, et vaadeldud varasemates kaasustes domineerisid SKA eksperdid ja kaebajad kas ei taibanud või ei osanud nõuda uusi ekspertiise või neid ise kohtule esitada.

Võtmekohaks on niisiis lihtne asi – SKA esitab kohtule oma ekspertarsti arvamuse. Võiduks peaks kaebaja leidma teised eksperdid, kuid tihti ei tule kaebaja lihtsalt selle peale. Nii ongi kohtul olukord, kus otsuse saab rajada ainult sellele tõendile, mille amet on ise oma hierarhia kaudu loonud. Ja see tõend on loomulikult ameti kasuks.

Kui menetluse kiirus on prioriteet

Kohtutoimikud nendes asjades näitavad täpselt seda, millest ajakirjanik kirjutab. SKA ei uuri põhjalikult andmeid ega inimese vajadust toe järele vaid lähtub andmetest valikuliselt. Loogika ütleb – kui sind on mõned aastad tagasi hinnatud ja leitud, et olukord on halb, peaks arst võrdlema ja leidma, et vahepeal on midagi paranenud. Aga seda ei tehta. Nii oledki ühe pealiskaudse protsessi ohver ja kohtuta ka üsna abitu.

Menetluse formaalsust näitab hoolimatu ajasurve. Isegi kui ekspertarstil oleks tahtmist päriselt aru saada inimese olukorras ja andmeid uurida, ei ole tal selleks aega. Nii selgus dokumentidest ja tunnistajate ülekuulamisel, et SKA andis arstile (mitte AT) 5 tööpäeva asemel vaid ühe tööpäeva. Arst leidis, et see on piisav.

Nii tunnistas arst kohtus, et diabeedilapse seadmetes olevad andmed võinuks olla olulised, kuid „Mul ei olnud võimalik neid küsida, kuna mul oli vaja anda arvamus kindla kuupäeva jooksul.“ Andmete puudumine ei olnud SKA hinnangul otsuse tegemisel takistuseks. Kuhu SKA-l kiire oli, ei selgunudki.

Kuna arvamust nõuti ühe päevaga, ei vaadanud arst last, vanematega ei rääkinud, „pumbaandmeid“ ei küsinud, kuigi need olnuks relevantsed ja diabeedi kontrolli all hoidmise eest vastutava arstiga ei vestelnud. Arst kiikas e-tervisesse ja tegi selle põhjal järelduse, et diabeedilaps saab endaga hakkama küll. Kiirabi pole käinud, haiglasse pole sattunud. Olukord on paranenud?

Raske diagnoosiga inimesed ei sõida igapäevaselt kiirabiga ega käi perearstile kurtmas, et jälle kaotasin teadvuse. See on igapäevase elu osa ja pere või abiline tuleb sellega toime. Diabeedilapse tervise parimad andmed on tema vanemate peas ja tema külge paigaldatud aparaatides. SKA seevastu tugines haldusmenetlust läbi viies vaid tervise infosüsteemis (TIS) dokumenteeritud andmetele.

Vanemad, kes aga igapäevaselt last sisuliselt 24/7 hooldavad ei ole tervishoiutöötajad, kes teeks riiklikesse infosüsteemidesse selle kohta sissekandeid. Ema, kes lapse mahlaga taas mõistuse juurde toob, ei logi sisse portaali ja ei dokumenteeri seda igapäevast draamat ega peagi seda tegema. Seda teab igaüks, kes on I tüüpi diabeediga natukenegi kokku puutunud.

Kui laps hakkab kaotama teadvust, ei kutsuta talle kiirabi, vaid päästetakse ta koduste vahenditega. Aga kuna „süsteemis“ episoode ei olnud ja kiirabi tihti ei käinud, leiti, et laps saab kenasti hakkama ja tema puudeastet ja sellega kaasnevat riiklikku tuge ja rahakulu saab vähendada. Ja seda kõike ühe päevaga. Nii leidiski kohus selle piinarikka protsessi tulemusena, et SKA töö oli kõlbmatu.

Kes kontrollib SKA-d? Järelevalve puudub

Võitsime kohtulahingu, kuid SKA jätkas I tüüpi diabeediga laste kiusamist, hoolimata kohtu selgetest juhistest. Ka pärast riigikohtu tähendusrikast otsust ei muutunud midagi.

Sama hoolimatu suhtumine jätkus ka teiste diagnooside puhul – hüdrotsefaaliaga (n-ö vesipäisus) inimene tunnistati „terveks“ ehk puude raskusastmeta inimeseks. Alles pärast kohtusse pöördumist ja ekspertarvamuse esitamist tegi SKA uue otsuse, määrates kaebajale keskmise puude, ilmselt vältimaks pretsedenti.

Kliendi toimetulekus polnud kohtusse pöördumise eelsega võrreldes midagi muutunud.

Paistab, et järelevalve puudub ning SKA kujundab omavoliliselt praktikat, kuigi puude raskusastmete määramise osas seadust keegi muutnud ei ole.

Sellest, kuidas kaasatud ekspertarstid ei ole sõltumatud ega konkreetsete haiguste asjatundjad, läbivast mustrist, et suletud süsteem tegutseb ilma tõhusa järelvalveta ning analüüsitud kohtulahenditest täpsemalt saad lugeda Eesti Päevalehest.