Rahvusvaheline spordikohus (CAS) on möönnud, et sportlane nõustub konkreetsel spordivõistlusel osaledes alluma võistlusele kohaldatavatele reeglitele, sealhulgas ka seda spordiala juhtiva alaliidu vahekohtule ehk arbitraažile, kirjutasid meie vandeadvokaat Raul Kartsep, advokaat Polina Tšernjak ning jurist Joosep Kuusk hiljuti Riigikohtus Eesti Autospordi Liidu ja Eesti Kardiliidu vaidluses tehtud lahendile viidates.
Vaidluste ja ebaõiglaste olukordade lahendamiseks kehtib üldtuntud põhimõte – oma õiguste kaitsmiseks tuleb pöörduda kohtusse. Nii on ka spordis, kui spordiklubi, treener või sportlane leiab, et talle on tehtud liiga, siis otsitakse kohtutee kaudu kaitset.
Eelmisel nädalal selgitas Riigikohus oma värskes lahendis muu hulgas seda, millal on sportlase ja spordialaliidu vahel sõlmitud kehtiv arbitraaži ehk vahekohtu kokkulepe. Vahekohtu kokkuleppe tuvastamine on oluline, sest see välistab n-ö tavakohtusse pöördumise. Tähelepanuväärne on see, et Eesti kohtu poolt antud tõlgendus erineb rahvusvaheliselt kehtivast standardist ehk sellest, kuidas sportlane paratamatult allutatakse vahekohtule. Selles artiklis selgitame, milles täpsemalt see erinevus seisneb ja miks on see relevantne.
Mis imeloom on vahekohus?
Vahekohtumenetlus ehk arbitraaž on alternatiivne vaidluste lahendamise võimalus riiklikule kohtumenetlusele. Vahekohtumenetluse üks olulisemaid eripärasid võrreldes tavalise kohtumenetlusega on see, et vahekohus lahendab vaidlusi ainult siis, kui pooled on selles kokku leppinud. Kohtusse saab seevastu pöörduda ka siis, kui teine pool ei ole oma nõusolekut selleks eelnevalt andnud. Vahekohus on n-ö kokkuleppeline kohus, kes lahendab vaidlusi vastavalt poolte soovile.
Iga vaidluse lahendamiseks loodud komisjon või paneel ei ole vahekohus. Vahekohus peab eelkõige olema sõltumatu ja erapooletu, mistõttu ei ole vahekohtuga tegemist üldjuhul näiteks spordialaliidu poolt loodud distsiplinaar- või apellatsioonikomisjoni puhul. Vahekohtu plussiks on kiire ja efektiivne menetlus, mille käigus jõutakse siduva lahenduseni, mida üldjuhul edasi kaevata ei saa. Nii saavutatakse erimeelsuste korral väiksema ajakuluga kindel lõpplahendus selle asemel, et tavakohtute pikad menetlusprotsessid läbi teha.
Rahvusvahelisi sporti puuduvataid vaidlusi lahendab peamiselt CAS ehk Šveitsis asuv rahvusvaheline spordivahekohus. CAS on täielikult spordile spetsialiseerunud vahekohus, kus vaidlusi lahendavad spordiõiguse eksperdid. Eriliselt efektiivne on CAS näiteks olümpiamängudel, mille käigus tekkivaid vaidlusi peab CAS lahendama 24 tunni jooksul, mis tagab sportlase jaoks võimalikult vähekoormava protsessi.
Riigikohus selgitas, millal allub sportlane vahekohtule
Millal allub sportlane vahekohtule – mis on rahvusvahelise spordi tava ning kuidas see erineb Riigikohtu tõlgendusest?
Hiljutises lahendis, mille poolteks olid Eesti Autospordi Liit (EAL), Eesti Kardiliit (EKL) jt, andis Riigikohus selgitusi küsimuses, millal on sportlane (või ka teine vaidlusega seotud isik) andnud oma nõusoleku vaidluse lahendamiseks vahekohtus. Autospordiliit väitis, et pooled olid sõlminud vahekohtu kokkuleppe, mistõttu tuli vaidlust lahendada apellatsioonikomisjonil ja mitte tavakohtul. Autospordiliit leidis, et kardiliit ja kardispordiklubi olid võtnud osa Eestis korraldavatest kardispordivõistlustest, mistõttu nõustusid nad kaudselt Rahvusvahelise Autoliidu (FIA) spordikoodeksi kõikide tingimustega, millest muu hulgas nähtus vaidluste lahendamine üksnes apellatsioonikomisjonis (mis vastas EAL-i arvates vahekohtu kokkuleppele).
Riigikohus sellise argumendiga ei nõustunud. Riigikohus selgitas, et vahekohtukokkuleppe kehtivuseks pole piisav, kui poolte vahel sõlmitud lepingus viidatakse reeglitele, milles on sätestatud, et tekkivad vaidlused lahendatakse vahekohtus. Vahekohtu kokkulepe peab olema sõlmitud kirjalikult taasesitatavas vormis – näiteks võib selline tingimus sisalduda sportlasele väljastatavas litsentsilepingus või spordialaliidu põhikirjas, millest juhinduvad kõik alaliidu liikmed. Oluline on see, et lepingut sõlmitaval isikul oleks võimalik selle tingimusega vahetult tutvuda.
Šveitsis tõlgendatakse sarnaseid olukordi teisiti
Kokkuvõttes leidis kohus, et kuna pool ei ole väljendanud tahet loobuda tavakohtualluvusest, st otsesõnu kinnitanud, et ta nõustub FIA spordikoodeksi tingimustega, ei saa lugeda väidetavat vahekohtukokkulepet kehtivaks. Kohus selgitas, et vastupidisel juhul saaks sõlmida vahekohtu kokkuleppeid, millest teine pool ei pruugi isegi teadlik olla. Sarnaseid olukordi on Šveitsis tõlgendatud teisiti. CAS ja CAS-i otsuseid ülevaatav Šveitsi Föderaalkohus on tunnustanud kehtiva kokkuleppe olemasolu ka olukorras, kus sportlase poolt allkirjastatud dokument ei sisaldanud otsesõnu vahekohtukokkulepet, vaid see oli leitav reeglistikus, millele allkirjastatud dokumendis oli viidatud. Selliselt võiks vahekohtu kokkulepe sisalduda näiteks mõne spordiala katuseorganisatsiooni reeglistikus, millele omakorda viidatakse mõne spordialaliidu põhikirjas või muus dokumendis. CAS on ka möönnud, et kui sportlane osaleb konkreetsel spordivõistlusel, siis annab ta kaudselt oma nõusoleku allumaks võistlusele kohaldatavatele reeglitele (sh vahekohtu kokkuleppele), mis võib olla piisav tuvastamaks kehtivat vahekohtukokkulepet.
Oluline on rõhutada, et selline leebem standard on eelkõige rakendatav tippsportlastele, kes peavad aru saama, et nad alluvad sporti reguleerivatele reeglitele, ilma et nad oleksid seda selge sõnaga väljendatud. Mõneti sarnane olukord oli ka Kamila Valijeva kaasuses, milles CAS leidis, et võistlustel osalemisega nõustub sportlane kaudselt, kuid selgelt konkreetsetele võistlusreeglitele allumisega.
Kokkuvõtvalt, kui Eestis pole kaudne tahtevavaldus vahekohtukokkuleppe sõlmimiseks piisav, ka spordis mitte, siis näiteks Šveitsis, spordivaidluste Mekas, leitakse teisiti. Eestis tegutsevatel sportlastel ja organisatsioonidel tuleb seega olla eriti tähelepanelik neile rakenduvate reeglite osas, eriti rahvusvahelistel sportlastel.
