Euroopas esitatakse üha enam vaigistushagisid. Sisuliselt kõik, kellel on hääl ja julgus enda mõtteid avaldada, võivad ühel hetkel end kohtupingist leida. Siiski peab julgus kirjutada säilima, ütleb meie advokaat ning TÜ ajakirjanduse ja kommunikatsiooni II kursuse magistrant Lee Raudsepp ERR-i Novaatoris avaldatud arvamusloos.
Aprilli keskpaigas jõustus Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv, mis käsitleb avalikus elus osalevate isikute kaitsmist põhjendamatute nõuete eest (nn Anti-SLAPP direktiiv). Sisuliselt kaitstakse vaigistushagide (SLAPP-ide) eest. See tähendab täiendavat kaitset sõnavabadusele, avalikus elus osalemisele ja avalikku huvi pakkuvate küsimustega tegelemisele.
Tegu on esimese konkreetse Euroopa Liidu sammuga, mis üritab lahendada probleemi, kus hagi esitamine ei seisne enam enda õiguste kaitsmises, vaid teise poole hirmutamises, vaigistamises ja kurnamises. Olenemata sellest, et direktiiv reguleerib vaid piiriüleseid juhtumeid, annab see hea võimaluse ka siseriiklikuks diskussiooniks: mis on vaigistushagi, keda see enim mõjutab ning millised on võimalused selliste kaebustega tegelemisel.
Mis on vaigistushagi?
Vaigistushagi mõiste võeti esimesena kasutusele Ameerika Ühendriikides. Sealsed teadlased Canan ja Pring defineerisid selle kui hagi, mille esitamise eesmärk on vastaspoole vaigistamine ning avalikus debatis osalemise takistamine, pidades oluliseks tunnuseks eelkõige poliitilist kättemaksu.
Euroopas hakati vaigistushagidele ja nendega kaasnevatele probleemidele rohkem tähelepanu pöörama pärast seda, kui 2017. aasta oktoobris tapeti Malta uuriv ajakirjanik Daphne Caruana Galizia. Tal oli surmahetkel pooleli 43 tsiviilvaidlust ja viis kriminaalasja. Äsja vastuvõetud vaigistushagide vastast direktiivi on muide nimetatud ka Daphne direktiiviks (ingl k – „Daphne’s law“).
Vaigistushagi on direktiivi järgi kohtumenetlus, mida ei algatata oma õiguse tegelikuks kaitsmiseks või kasutamiseks. Selle eesmärk on hoopis tõkestada, piirata või karistada avalikus elus osalemist, kasutades ära pooltevahelist võimu tasakaalustamatust, esitades põhjendamatuid nõudeid. Teisisõnu sisuliselt esitatakse hagi teise poole kurnamiseks, hirmutamiseks ja vaigistamiseks.
Sellisele tegevusele võib viidata näiteks ebamõistlikult kõrge või ebaproportsionaalne nõue, ent samuti hageja varasem käitumine – kas ta on sarnaseid menetlusi varemgi algatanud. Märk vaigistushagist võib olla ka hirmutustaktika kasutamine, kus hageja ise või tema esindajad ahistavad või ähvardavad vastaspoolt enne kohtumenetlust ja elle ajal ning pahauskse menetlustaktika kasutamine, kus näiteks venitatakse menetlust tahtlikult pikemaks, loobutakse nõudest kohtumenetluse hilises faasis jms. Loetelu pole kindlasti lõplik, kuid annab aimu asjaoludest, millega vaigistushagi mõistet sisustada.
Statistilised näitajad on jahmatavad
Selliseid kohtumenetlusi peetakse ohuks demokraatlikule ühiskonnakorrale. Muljetavaldav on tõsiasi, et vaigistushagisid on esinenud kõikides Euroopa Liidu liikmesriikides, lisaks Norras ja Suurbritannias.
Euroopas tegutsev CASE (Coalition Against Slapps in Europe) avaldab igal aastal raporti vaigistushagidest Euroopas. Esmapilgul on statistika jahmatav – kui 2010. aastal registreeriti Euroopa Liidus teadaolevalt neli vaigistushagi, siis 2022. aastal oli neid juba 161. Raporti andmetel esitatakse kõige rohkem vaigistushagisid Poolas, Maltal ja Prantsusmaal. Peamised juriidilised põhjendused, mida seesugustes hagides kasutatakse, on laimamine (ingl k – „defamation“), andmekaitsepõhimõtete ning vabalt üldiseks kasutamiseks levitatava informatsiooni saamise õiguse rikkumised.
Niisuguste strateegiliste kaebuste sihtmärgid võivad olla kõik, kes mingilgi viisil ühiskondlikus debatis osalevad – ajakirjanikud, sõltumatud meediaväljaanded, teadlased, juristid, mittetulundusühingud jne. Avalikus elus osalemise mõistet on direktiivis sisustatud nii seisukoha võtmisega kui ka tegevustega, millega teostatakse sõna- ja teabevabadust, kunsti ja teaduse vabadust või ka kogunemis- ja ühinemisvabadust.
CASE raporti järgi esitatakse kõige rohkem vaigistushagisid ajakirjanike, meediaväljaannete ja toimetajate vastu. Puutumata ei jää siiski ka poliitikud, ametnikud, akadeemikud, kirjastajad, juristid ja näiteks blogijad. Sisuliselt kõik, kellel on hääl ja julgus enda mõtteid avaldada, võivad ühel hetkel end kohtupingist leida.
Hagi esitajad on raporti sõnutsi tavaliselt siiski suurkorporatsioonid, jõukad eraisikud, poliitikud ja riigiasutused. Seejuures jõutakse kohtuuste kulutamiseni peamiselt korruptsiooni uurimisel, keskkonnateemade, suurettevõtete või riigivalitsemise teemade kajastamisel.
Märkimist väärivad ka nõuete summad, mis on ilmselgelt ebaproportsionaalsed. 2022. aastal oli kõrgeim nõue 17,6 miljonit eurot ning kõige madalam üks euro, mis näitab selgelt kaebuse ebaproportsionaalsust. Keskmine nõude suurus oli 360 659 eurot.
Tagajärg: valvekoerte ketistamine
Vaigistushagide laiema leviku tõttu kannatab eeskätt ajakirjandus ja seeläbi ka demokraatlik ühiskonnakorraldus. Ajakirjanikud täidavad ühiskonnas valvekoera rolli ja nende ressursside, olgu siis vaimsete või materiaalsete, lõputu kulutamine viib paratamatult nende tööharjumuste muutumiseni. Sloveenia teadlased tegid intervjuud nii ajakirjanike kui ka toimetajatega. Nad üritasid tuvastada, kuidas vaigistushagid on nende tööd mõjutanud. Selgus, et pidevas kohtuvaidluse hirmus elamine ja töötamine viib paratamatult ajakirjaniku või koguni toimetuse enesetsensuurini.
Inimlikult on mõistetav, et ajakirjanik, kes tahab teha oma tööd, kuid tunneb hirmu võimaliku kohtuvaidluse ees, üritab olla ettevaatlikum või vältida enda jaoks nn ohtlike lugude kirjutamist või ebameeldivate teemadega tegelemist. Kuna vaigistushagi sihtmärk on tihtipeale ajakirjanik ise, siis tekib ajakirjanikul hirm selliste kaebustega tegeledes üksi jäämise ees.
Selgus, et isegi kui ajakirjanik kohtus lõpuks võidu saavutab, on pelk vaidlusega ähvardamise fakt iseenesest tihtipeale piisav, et valvekoer ketistada. Kohtuveskid jahvatavad pikalt ning on suur stressiallikas, mistõttu on lihtsam mõni teema lihtsalt n-ö vaiba alla pühkida.
Muuhulgas toodi välja, et sääraste hagidega võitlemine ei kahjusta mitte ainult ajakirjanikku või toimetust, vaid ka ajakirjaniku lähedasi. Kui ajakirjanik suudab enda jaoks vaidluse lahti mõtestada, teades, et tema töö osutab ühiskondlikele valupunktidele ja on oluline, siis ajakirjaniku perekond ei ole tihtipeale seesugusest valvekoera missioonitundest kantud. Strateegiliste kaebustega tegelemise stress kandub paratamatult üle ohvri eraellu.
Kreeka ja Küprose teadlaste uuringust selgus, et julgust kirjutada peetakse ajakirjanike seas kõigele vaatamata äärmiselt oluliseks. Nimelt tõdesid sealsed ajakirjanikud, et kuigi vaigistushagid on tänapäeval töö osa, on sellised kaebused märk sellest, et nende töö on oluline. Just nimelt sellised rünnakud on need, mis ajakirjanikes sisemist põlemist sütitavad.
Alati ei ole julgus ja tahe kirjutada siiski piisavad. Nimelt toodi samas uuringus välja, et noorem ajakirjanike põlvkond ei suuda vaigistushagidega toime tulla ja loobuvad ametist palju kergekäelisemalt.
Teise olulise punktina märkisid ajakirjanikud, et olulist rolli mängib toimetus ja töökollektiiv. Kui toimetus on ühtehoidev ja ajakirjanik ei pea vaigistushagiga tegelema üksinda, on tõenäolisem, et vaigistushagidest tulenev enesetsensuuri mõju nii ajakirjanikule kui ka toimetusele on väiksem. Näiteks aitab siin kaasa, kui toimetusel on eraldi eelarve advokaadi palkamiseks või lausa eraldi jurist.
Enda huvide eest seismine vs kohtumenetluse ärakasutamine
Juriidiliselt on siseriiklikult vaigistushagi määratlemine ülimalt keeruline. Ükski seadus sellist terminit ei tunne. Ühelt poolt oleks seda väga keeruline määratleda, sest kaalukausile satuvad paratamatult mõlema poole huvid, mis väärivad võrdset kaitset. Kaebajal on õigus oma õiguste eest seista ja avalikus debatis osalejal on õigus arvamust avaldada.
Teoreetiliselt on Eestis tsiviilkohtumenetluses kohtunikul õigus jätta hagiavaldus menetlusse võtmata, kui hagi on esitatud eesmärgil, millele riik ei peaks andma õiguskaitset. Õiguskirjanduses peetakse siin silmas olukorda, kus keegi pöördub kohtusse ilma tegeliku vajaduseta ning tema huvi tegelikult kaitset ei vaja.
Küll aga on need olukorrad pigem erandlikud ja seda sätet ei tohi kasutada ettekäändena selleks, et takistada kellelgi oma õiguste kaitseks kohtusse pöördumast. Kostja kiusamise eesmärgil hagi esitamist on tegelikult nii Eesti õiguskirjanduses kui ka Saksa kohtupraktikas käsitletud olukorrana, kus hagiavalduse võiks jätta menetlusse võtmata.
Olgugi, et kohtunikul on teoreetiline võimalus hagi menetlusse võtmisest keelduda, ei ole see vaigistushagide puhul ilmselt sagedasti kasutatav lahendus. Nagu öeldud, väärivad kaitsmist kõigi huvid – sh kaebaja omad – ning kohtunikul puudub nii varajases staadiumis tavaliselt võimalus sellise taktika tuvastamiseks.
Niisiis esitatakse vaigistushagisid Euroopas järjest rohkem. Oluline on nendega kaasnevaid probleeme teadvustada ning mõista, et avalikus elus osaleja ei ole n-ö tüütu putukas, vaid oluline osa demokraatliku ühiskonnakorraldusest. Avalikkusel on õigus teabele, kõigil on õigus sõnavabadusele ja valvekoeri ei tohi ketistada – vastasel juhul oleme kõik kaotaja rollis. Julgus kirjutada peab säilima. Isegi, kui kirjutatakse end otse kohtupinki.
