Kuigi pole eriti tõenäoline, et Eesti peaks kunagi reaalselt tegelema Venemaa või Iisraeli juhtide Rahvusvahelisele Kohtule üleandmisega, on praegust olukorda mõistlik siiski ära kasutada, et teadvustada, milliseid kohustusi on Eesti endale ICC-ga liitumisel võtnud, kirjutab meie partner Norman Aas ERR-i uudisteportaalis avaldatud arvamusloos.
Viimastel aastatel Rahvusvahelise Kriminaalkohtu (ICC) väljastatud vahistamiskäsud Venemaa ja Iisraeli juhtide suhtes on kaasa toonud nii Eestis kui ka maailmas laiemalt tulise debati, kas neid tuleks täita ja kas see otsus on pigem poliitiline või juriidiline.
Õiglusjumalanna silmade ees on side, mis sümboliseerib, et tema käes olev mõõk lõikab sama valusalt ja võrdselt kõiki. See, et kõik isikud sõltumata nende poliitilistest vaadetest, ühiskondlikust positsioonist, rahvusest, rikkusest jms on seaduse ees võrdsed, on õigusriikide jaoks üks olulisem väärtus.
Siiski ei eksisteeri õigus poliitikavabas ruumis, seda eriti riikidevahelistes ja -ülestes suhetes, ja on paratamatu, et teatud ICC vahistamiskäsud toovad kaasa suuri poliitilisi vastuolusid ja vastandumisi.
Seetõttu on ka arusaadav, et riigid või vähemalt riikide kõrgemad võimukandjad oma ametlikke või vähemametlikke seisukohti selles küsimuses paratamatult peavad kujundama. Kas ja milline tähtsus aga taolisel poliitilisel seisukohal üldse on ICC vahistamiskäsu täitmise osas? Alljärgnevalt püüan seda selgitada Eesti näitel.
Valitsusel pole pädevust sekkuda ICC vahistamiskäsu täitmisesse
Eesti on ühinenud Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuutiga ja võtnud endale kohustuse teha kohtuga koostööd. Statuut nõuab seal hulgas, et osalisriigid rahuldaks siseriiklikus õiguses ettenähtud korras ICC esitatud vahistamiskäsud.
Vastav siseriiklik kord on Eestis ette nähtud kriminaalmenetluse seadustikus, kus on praegu vaid üks säte (§ 489), mis reguleerib otseselt koostööd ICC-ga. Sama säte nõuab, et ICC-lt vahistamistaotluse saamisel korraldab riigiprokuratuur isiku kinnipidamise ja tema vahi alla võtmise. Tegemist on juriidilise kohustusega ja prokuratuuril ei ole siin kaalutlusõigust, sõltumata sellest, mida näiteks valitsus võtab asjast arvata.
Lisaks on Eesti üheselt deklareerinud, et me ei või keelduda rahvusvahelisest koostööst riiklike majandushuvide, välispoliitiliste huvide või muude kaalutluste alusel, kui see oleks vastuolus Eestile siduva välislepinguga ja Rooma statuut ei näe n-ö poliitilistel põhjustel koostööst keeldumise võimalust ette.
Ka Eesti kohtu roll isiku loovutamisel ICC-le on üsna piiratud, nimelt saab ta kontrollida vaid seda, kas vahistamiskäsk on antud kohtu ette toodud isiku suhtes, ta on vahistatud õige protseduuri alusel ja et tema õigustest on kinni peetud. Kui need nõuded on täidetud, tuleb isik ICC-le üle anda. Rooma statuut keelab selgelt osalisriigi kohtul arutleda näiteks selle üle, kas ICC tõstatatud kuriteokahtlus ja vahistamiskäsk on ka sisuliselt põhjendatud.
ICC-le isikute loovutamise osas ei saaks eelduslikult kohaldada analoogiat ka isikute teistele riikidele kohtupidamiseks väljaandmisega, mille puhul viimase otsuse teeb Eestis valitsus.
Nimelt eristab Rooma statuut selgelt isikute väljaandmist (isiku toimetamist ühe riigi poolt teise riiki nagu sätestatud lepingus, konventsioonis või siseriiklikus õiguses) ja loovutamist (statuudi järgset riigipoolset isiku toimetamist kohtu kontrolli alla). Loovutamine Rooma statuudi mõttes sarnaneb pigem Euroopa vahistamismäärusega, mille raames toimub samuti isikute loovutamine kohtumõistmiseks teisele riigile ilma eriliste formaalsusteta ja poliitilise otsuseta.
Seega vähemalt Eestis kehtivate seaduste valguses pole valitsusel pädevust sekkuda ICC vahistamiskäsu täitmisesse, ükskõik milline seisukoht poliitikutel selles suhtes võib olla. Veelgi enam, kui Eesti prokuratuur mingil põhjusel otsustab vahistamiskäsku mitte täita, võib ICC prokurör ise Eestisse tulla ja isiku arreteerida ning tal on siin menetlustoimingute tegemisel kõik Eesti prokuröri õigused. Muuseas, sellise carte blanche pädevuse andmist ICC prokurörile ei nõua isegi Rooma statuut, Eesti on seda vabatahtlikult teinud.
Kokkuvõttes on poliitikutel kahtlemata otsustusõigus selles osas, kas Eesti ühineb ICC-ga või lahkub sealt. Näiteks Venemaa ega USA ei ole ICC liige, kuna nende riikide poliitikute arvates võib see nende kodumaa huve kahjustada. Kui aga riik on otsustanud Rooma statuudiga liituda, on ICC-ga seotud menetlused seejärel peamiselt juristide pärusmaa, kuhu poliitikutel pole otsest pädevust sekkuda.
Kuigi pole eriti tõenäoline, et Eesti peaks kunagi reaalselt tegelema Venemaa või Iisraeli juhtide ICC-le üleandmisega, on praegust olukorda mõistlik siiski ära kasutada teadvustamaks seda, milliseid kohustusi Eesti on endale ICC-ga liitumisel võtnud.
