Meie partner ja vandeadvokaat Norman Aas ning advokaat Steven Andrekson kirjutasid hiljutise Eesti hümni teotamise eest süüdimõistva kohtuotsuse valguses riigisümbolite kaitsest Õhtulehes avaldatud arvamusloos.
Ükski hingelt Eesti patrioot ei kahtle meie riigi eksistentsi ning suveräänsust pühitsevate (riigi)sümbolite olulisuses. See on paljuski sisemine tunnetuslik jõud, mis paneb hümni ajaks oma pead paljastama või perekonna kokkutulekul lipumasti sinimustvalge heiskama. On igati mõistetav, et selliste oluliste sümbolite kallale minek toob kaasa paljude põhjendatud nördimuse.
Hiljuti rullus avalikkuse ees lahti kohtulugu, kuidas üht YouTube’is üldsusele jagatud versiooni meie hümnist on peetud mõnitavaks. Tegu käsitleti kriminaalõiguslikult Eesti Vabariigi ametliku sümboli teotamisena. Nagu otsuse teinud kohtunik ütles, on tegemist ainulaadse juhtumiga, kuivõrd Eesti Vabariigi hümni teotamise eest karistamine leidis taasisesesvunud Eesti õigusruumis aset esimest korda. Teadaolevalt mängis kohtuotsuses olulist rolli Tartu Ülikooli semiootiline ekpertiis, mis sedastas, et lisaks hümnile teotati sellega ka Eesti riiki ja rahvast.
Kuna asjaosalise väitel jätkub kohtusaaga ka järgmistes kohtuastmetes, ei soovi me rääkida konkreetsest juhtumist, küll aga püüame välja tuua laiema konteksti, mis puudutab riigi sümbolite kaitset ja ärgitada sellesuunalist diskussiooni. Artikli autorid pole antud kohtumenetlusega kuidagi seotud ja alljärgnev kajastab vaid isiklikke seisukohti.
Väljendus- ja kunstivabadus
Eesti Vabariigi ametlik sümboolika tähistab meie riigi iseseisvust ja sõltumatust. Ametlike sümbolite teotamisega ei minda seega mitte niivõrd sümboli kui füüsilise objekti kallale, vaid seatakse kahtluse alla ka Eesti omariiklust. Teotamise mõistet karistusõiguses defineeritakse seetõttu kui jämedat lugupidamatusavaldust, mõnitavat või irvitavat käitumist konkreetse sümboli suhtes.
Teisalt on Eesti ka pluralistlik, sõna- ning väljendusvabadust austav riik. Väljendusvabadus on väärtus iseenesest ja ilma täiemahulise väljendusvabaduseta on ka muude õiguste ja vabaduste vaba toimimine piiratud ning üksikisikul on raske vastu seista võimu omavolile ning teha vabu valikuid eraelus.
Väljendusvabadus on oluline ka ühiskonnas aset leidva mõistmiseks ja probleemidele tähelepanu juhtimiseks. Kui sõna- ja väljendusvabadust saab siiski teatud juhtudel piirata (nt teiste inimeste õiguste või avaliku korra kaitseks), loetakse kunstivabadust veelgi laiemaks, mistõttu saavad selle piiramist õigustada vaid väga erandlikud vajadused. Nii on ka karistusseadustiku kommenteeritud väljaandes sedastatud, et kui Eesti ametlikku sümboolikat teotav teguviis jääb sõnavabadusega tagatud kunstilise eneseväljenduse raamidesse, ei saa seda tegu käsitleda sümboolikat, st Eesti Vabariigi kui vaba ja demokraatlikku õigusriigi eksistentsi, kahjustavana. Väljendus- ja kunstivabadus kaitseb seejuures ka provokatiivseid ja liialdustesse kalduvaid etteasteid, sh paroodiaid ja groteski, mida tavaarusaam ei pruugi heaks kiita. Põhiseaduse kaitse all on ka amatöörkunstnikud, keda pole eriliste annetega õnnistatud.
Kuna sümbolid on reeglina tugevalt „laetud“, ei ole üllatav, et nende abil proovitakse võimendada enda politiliste seisukohtade, loometegevuse või maailmavalu väljendusi. Aga kui see sümbol on võetud karistusõiguse kaitse alla, tekib paratamatult küsimus, kaugele sellega minna võib, ilma et inimesest ametlik „riigivaenlane“ saaks (vastav kuritegu on karistusseadustikus riigivastaste süütegude peatükis).
Hümn on selle oma, kes seda esitab?
Enamus riike (sh demokraatlikke õigusriike) on ühel või teisel moel riigi ametlikud sümbolid õiguslikku kaitse alla võtnud, samas arutelu keelatu ja lubatu vahele piiri tõmbamiseks kestab.
Näiteks USA, kust sõna- ja kunstivabaduse ning muude põhiseaduslike õiguste osas pärineb eesrindlikult palju kohtupraktikat, on taolistes küsimustes asunud väljendusvabadust kaitsvale seisukohale. Nii leidis USA ülemkohus 1989. aastal (Texas v. Johnson), et protestiks Ronald Reagani poliitika vastu Ameerika lipu põletamine hoone ees, kus parasjagu leidis aset Vabariiklaste kongress, kujutas endast „sümboolset kõnepidamist“, mida USA põhiseaduse esimene parandus kaitseb. Kohtuotsuses peeti oluliseks rõhutada, et juhtumist tingitud ühiskonna pahameel ning vastakad tunded ei olnud piisav õigustus „lipupõletaja“ sõnavabaduse piiramiseks. Kodumaisest kohtupraktikast leiab võrdluseks värske näite, mille kohaselt 2023. aasta detsembris Tallinnas avalikult „väikese, puidust varrega Eesti lipu“ süüdanud isik mõisteti KarS § 245 alusel süüdi ning karistati.
Füüsiliste sümbolite puhul (nt lipp, vapp) on olukord juriidiliselt vahest lihtsam – väljendus- ega kunstivabadus ei anna õigust rikkuda võõrast vara. Pika Hermani tipus lehviv trikoloor on riigi omand ja selle kallale ei ole ilma riigi nõusolekuta õigust kellelgi minna. Vaieldavamad on aga juhtumid, kui riigi ametliku sümboli omandiõigus kuulub selle teotajale endale (enamus sinimustvalgeid lippe on Eestis eraomandis).
Hümni, kui ametliku sümboliga on olukord veelgi keerulisem. Tavapärane autoriõigus seda ei kaitse, tegemist pole ka kellelegi kuuluva füüsilise asjaga. Seega võib nentida, et hümn on selle oma, kes seda parasjagu esitab.
Eestis pole hümni „lörtsimise“ üle avalikult seni väga diskuteeritud, erinevalt jälle näiteks USA-st. Hümnist on seal läbi aegade tehtud omanäolisi seadeid koos täienduste või mugandustega. Iga-aastaseks suurootuseks on nii saanud näiteks erinevad spordiüritused, kus saadakse teada, milline staar ja mis varjandiga hümnist seekord välja tuleb. Näiteks 1968 põhjustas suure skandaali José Feliciano „hipilik“ versioon hümnist, mida üks kohalolnu kirjeldas, et „ta pole kunagi kuulnud midagi nii häbiväärset ja lugupidamatut“. Ehkki sellised „uusversioonid“ võivad kallutada hümni traditsioonilist väärtust ja tähendust, on hümnist erinevate variatsioonide tegemist, sealhulgas selle ümbermõtestamist või muutmist ühendriikides pigem tervitatavaks peetud.
Samuti tuleb hümni esitamise puhul arvestada selle konteksti, sest on olukordi, kus hümni sümboolne väärtus on suurem ja seetõttu kaitsmisväärsem. Lorilaul, mis võib olla aksepteeritav külapoe tagusel „maailmaparandajate“ kogunemisel, tekitaks kindlasti juriidilisi probleeme Vabariigi aastapäeva paraadil.
Mida võiks eeltoodust järeldada?
Karistusseadustiku § 245 ülim eesmärk on kaitsta Eesti Vabariigi kui demokraatliku õigusriigi terviklikkust ning suveräänsust. Teisalt aga tähistavad meie riigi ametlikud sümbolid muu hulgas ka sõna- ja väljendusvabadust pühaks pidavat riiki. Seetõttu ei saa ainuüksi semiootilise ekspertiisi alusel Eestis kedagi süüdi mõista – kohus peab isesesivalt hindama ka seda, kas tegu jääb sõna- ja väljendusvabaduse piiresse või eksiteerib konkreetsel juhul siiski „erandlik vajadus“ kriminaalsanktsiooni järele. Viimased on aga juriidilised, mitte semiootilised kategooriad.
Põhiõigusi ja -vabadusi mõistetakse Lääne tsivilisatsioonis üsna sarnaselt, mistõttu on kohane uurida ka teiste riikide praktikat ja suundumusi selles küsimuse. Samas on riikide ajalugu ja kultuur automaatseks kopeerimiseks siiski liialt erinevad ja Eesti peab lõpuks ise otsustama, kus läheb piir sümboli ja vabaduse vahel. Ja see on väga suure sümbolväärtusega piir ühe vabadusi austava riigi jaoks, mistõttu jääme järgnevaid kohtulahendeid suure huviga ootama.
