Riigi peaprokuröri ametiaeg peaks olema kas tähtajatu või suhteliselt pikk ilma tagasinimetamise võimaluseta, kirjutab endine riigi peaprokurör Norman Aas.
Viimasel ajal on taas tekkinud intensiivne arutelu prokuratuuri sõltumatuse ja vastutuse üle, eelkõige seoses riigi peaprokuröri võimaliku teise ametiajaga. Ajuti lähevad need vaidlused küllalt tuliseks ning lisaks rikkalikule meediakajastusele tõuseb prokuratuur otseselt poliitiliste debattide objektiks. Osaliselt on need päädinud näiteks praeguse valitsuse koalitsioonilepingus toodud nõudega riigikogu erikomisjoni parlamentaarse järelevalve teostajaks prokuratuuri üle.
Ei ole midagi uut päikese all. Kõik sarnane toimus kümmekond aastata tagasi, kui arutelude all oli minu teistkordne nimetamine riigi peaprokuröriks. Näiteks 2010. aasta kevadel algatas toonase Rahvaliidu fraktsioon parlamendis eelnõu, millega soovis luua riigikogu prokuratuuri järelevalve komisjoni. See eelnõu toona küll toetust ei leidnud, aga teatud kompromissina jõustusid 2011. aastal seadusemuudatused, mille alusel peab riigi peaprokurör iga aasta andma riigikogu põhiseaduskomisjonile ülevaate prokuratuuri tegevuse kohta.
Oma esimeses ettekandes 2011. aasta kevadel riigikogule kirjutasin järgmist: «Veneetsia komisjoni (Veneetsia komisjon nõustab Euroopa Nõukogu põhiseaduslikkuse küsimustes) poolt heaks kiidetud põhimõtetele vastavalt ei tohiks olla võimalik riigi peaprokuröri mitmekordne ametisse nimetamine, seda eriti juhul, kui ametisse nimetamise õigus on antud valitsusele või parlamendile, kuna selles on potentsiaalne risk, et peaprokurör võib uue ametiaja lootuses kohandada oma otsuseid ametisse nimetamise õigust omava institutsiooni soovide järgi või vähemalt tajutakse seda nii. /…/ Riigi peaprokuröri ametiajaga seonduv tuleks eeltoodud põhjustel seadusandja poolt üle vaadata ja täpsemini reguleerida.»
