„Eksimine on inimlik, seda ka kohtunike seas,“ kommenteeris meie partner ja vandeadvokaat Norman Aas saates „Äripäeva arvamusliider“ ringkonnakohtu otsust, mis tühistas Porto Franco kaasuses varasema õigeksmõistva otsuse.
Aasa sõnul on just selle pärast Eesti sarnaselt teistele demokraatlikele õigusriikidele ehitanud oma kohtusüsteemi üles mitmeastmelisena, et vajadusel alamates kohtuastmetes tehtud vigu kõrgemates korrigeerida. „See, et on tehtud teistsugune otsus, näitabki, et ühest küljest süsteem toimib.“
Rolli mängib siseveendumus
Samas mõistab vandeadvokaat, et avalikkuse suure tähelepanu all olevates juhtumites samade tõendite põhjal risti vastupidisele järeldusele jõudmine tekitab inimestes küsimusi. Kas toimik oli erinev? Kas kohtunikud tõesti tajuvad olukorda täiesti erinevalt? Või on üks kohtunik rumalam ja teine targem?
Siinkohal tuleb Aasa sõnul arvesse võtta seda, et kohut mõistavad inimesed, mitte robotid. Paratamatult võib kohtuniku isiku eripära, tajumisoskused ja sisemine argumenteerimisoskus viia natuke erinevale järeldusele. Ka seadus ütleb, et kohtunik peab hindama kõiki tõendeid kogumis oma siseveendumuse kohaselt. „See viitab sellele, et kõiki tõendeid tuleb arvesse võtta ja neid tuleb kuidagimoodi nagu pusletükke omavahel paika seada. Aga see, mis pilt sealt lõpuks kohtunikule paistab, ei ole alati identne,“ selgitas Aas. Ta lisas, et kui puslekarbi peal on lõpptulemus kujutatud, siis kohtunikul sellist pilti ees ei ole ja tühjad lüngad tuleb täita loogiliste arutelude või muude üldkehtivate arusaamadega.
Esimese astme kohtunikult oodatakse paljut
Aga kuidas ikkagi saab teha üks kohus teise kohtu otsusega risti vastupidise otsuse? Aasa sõnul tuleb sellisel juhul kõrgema astme kohtul ära näidata, mis vigu tegi eelmine kohtuaste: ei piisa põhjendusest, et mina näen neid tõendeid niimoodi ja minu järeldus on selline. Ühe põhjusena, miks võib madalama astme kohtunike otsustes viga sisse tulla, näeb vandeadvokaat kohtusüsteemi egalitaarsust: ka esimese astme kohtunik peab sama hästi lahendama nii lihtsamaid vargusi kui ka kõrgkorruptsiooni asju. „Iga normaalne inimene saab aru, et need asjad on raskusastmelt erinevad. Võrdluseks tervishoiusüsteemiga, reaalsus on see, et erineva raskusastmega probleemi jaoks on erineva väljaõppe ja kogemusega inimesed ja see, kes oskab jalale kipsi panna, ei pea kohe südameoperatsiooni tegema ja vastupidi.“
Aasa sõnul on arutatud, et keerulised ja mahukad kriminaalasjad võiksid alata ringkonnakohtust, kus need on kohe kolme kohtuniku ees. Esiteks pole esimese astme kohtunikul lihtne üksinda kohtuotsust teha, istungeid hallata ja võimaliku ringkonnakohtu tagasiside peale mõelda. Teiseks aitaks selline süsteem võita igas kohtuasjas vähemalt aasta tänu ühe kohtuastme vahelt ära jätmisele.
