Meie partner Norman Aas kommenteeris ERRile, et tavaseaduste vaates on tema jaoks Eesti Ekspressi ajakirjanike karistamine üllatav, sest ta on elanud nii riigi peaprokuröri ametis kui ka pärast seda arusaamas, et kriminaalmenetluse seadustiku paragrahv 214 ei võimalda trahvida ajakirjanikke.
Kriminaalmenetluse andmete avaldamise juures mängivad põhirolli kolm huvi. Esiteks avalikkuse huvid: demokraatia toimimise eelduseks on avalikkuse võimalikult hea informeeritus kõikidest ühiskonna jaoks olulistest sündmusest ja protsessidest, sh kuritegudest ja kriminaalmenetlustest.
Teiseks kriminaalmenetluse huvid, ehk kuritegude väljaselgitamine ja õiglane kohtupidamine. Ja kolmandaks menetlusega seotud isikute huvid: üldjuhul eelistavad inimesed kriminaalmenetlusega seoses privaatsust, pole aga välistatud, et mõni näeb sellises olukorras võimalust endale n-ö viis minutit kuulsust leida.
Need erinevad huvid on sageli omavahel vastuolus. Ükski huvi ei ole seejuures teisest tähtsam ja seetõttu ütlevadki juristid, et nende vahel tuleb leida mõistlik tasakaal, st tuleb kaaluda erinevaid huve otsustamaks, kas ja millises ulatuses andmeid avaldada. Põhiseaduse valguses võikski selle järeldusega juhtumi lõpetatuks lugeda, case closed.
Oluline on mõista sätte kujunemislugu
Eelnev tõdemus on aga siiski liialt üldine kõikide elus ettetulevate olukordade lahendamiseks, eriti juhul, kui küsimuse all on kellegi karistamine. Seetõttu omavad lisaks abstraktsetele põhiseaduslikele printsiipidele suurt rolli ka tavaseadustesse kirja pandud reeglid.
Tavaseaduste vaates on minu jaoks ajakirjanike karistamine üllatav, sest olen nii riigi peaprokuröri ametis kui ka pärast seda elanud arusaamas, et kriminaalmenetluse seadustiku § 214 ei võimalda trahvida ajakirjanikke. Sellest arusaamast lähtudes olen ma näiteks kirjutanud ka antud sätte selgitused kriminaalmenetluse seadustiku kommenteeritud väljaandes.
Ma ei pretendeeri selle tõlgendusega loomulikult absoluutsele tõele ega välista, et õigusmõtlemine on vahepeal edasi arenenud, kuid selgitan alljärgnevalt, miks ma nii arvan.
Esiteks on oluline mõista selle sätte kujunemislugu. Kriminaaltoimiku materjalide lekkimine meediasse on olnud suureks probleemiks läbi aja ja mitte ainult Eestis. Suuremad sellised skandaalid möödunud kümnendis olid seotud näiteks maadevahetuse kriminaalasjaga.
Olen osalenud lekete teemal mitmetel ametkondlikel ja parlamentaarsetel aruteludel. 2008. aastal korraldasime Tallinnas Euroopa Liidu liikmesriikide peaprokuröride konverentsi, mille üks peateema oli samuti kriminaalmenetluse andmete ebaseaduslik avaldamine ja vastumeetmed sellele. Imerohtu ei olnud kahjuks ühelgi riigil pakkuda.
Prokuratuur alustas omal ajal mitmeid kriminaalasju lekete tuvastamiseks, mille käigus mh kuulati tunnistajatena üle lugusid avaldanud ajakirjanikke, kes allikakaitsele viidates keeldusid ütluste andmisest. Muuseas käis taolisel ülekuulamisel ka üks nüüdne trahvitu, kes seda kogemust on ajakirjanduses varasemalt jaganud.
Lekete n-ö kinnikeeramiseks karmistati mitmeid kordi seadusi, viimati põhjalikumalt aastal 2011. Siis lisati kriminaalmenetluse seadustiku paragrahvi 214 täiendus, et lisaks menetlustoimingus osalejatele saab andmete ebaseadusliku avaldamise eest karistada ka nn menetlusvälised isikud. Siiski jäi selle sätte aluspõhimõte samaks: nimelt on oluline, et isikud oleksid saanud menetlusinfost teadlikuks tänu kriminaalmenetlusega kokkupuutumisele.
Sellisteks menetlusvälisteks isikuteks on näiteks panga töötaja, kes vastab menetleja esitatud arvelduskonto väljavõtte päringule, või läbiotsimise juurde kutsutud manukas. Sellistele isikutele menetlusinfo jõudmine on menetleja kontrolli all ja neid saab seaduse alusel eelnevalt hoiatada ilma loata andmete avaldamise eest.
Sama seadusemuudatuse puhul arutati mh seda, kas ja kuivõrd peaks kriminaalmenetluse andmete avaldamise keeld laienema kahtlustatavale ja tema kaitsjale. Seadust muudeti ka selles osas. Seadusandja kinnitas, kuigi teatud piirangutega, et avalikkusega suhtlemine ja eeluurimismaterjalide jagamine ajakirjanikega võib olla lubatav kaitsetaktika. Selleks ei ole vaja prokuratuuri nõusolekut.
Arutelude tuum oli alati selles, et karistusväärselt võib käituda lekitaja
Nende arutelude käigus ei olnud aga päevakorras teema, kas ajakirjanik peaks küsima prokuratuurilt luba, kui ta soovib avaldada oma allikalt saadud teavet kriminaalmenetluse kohta. Seda isegi juhul, kui allikaks võib olla mõni ebaseaduslikult käituv riigiametnik või kaheldavat kaitsetaktikat viljelev . Arutelude tuum oli alati selles, et karistusväärselt võib käituda lekitaja, mitte ajakirjanik.
Ajakirjanike karistamise teema jäi tahaplaanile ka seetõttu, et Euroopa Inimõiguste Kohus oli teinud samal perioodil otsuse (Stoll vs Šveits, 69698/01, 25.04.2006), milles asus seisukohale, et ajakirjaniku süüdimõistmine isegi ebaseaduslikult lekitatud riigisaladuse avaldamise eest ei pruugi olla alati proportsionaalne demokraatliku ühiskonna huviga toetada ja säilitada vaba ajakirjandust.
Kuigi kohtu suurkoda hiljem häältega kaksteist viie vastu selle otsuse ümber muutis, oli selge, et ajakirjanike karistamine kriminaalmenetluse andmete avaldamise eest oleks Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni valguses kindlasti problemaatiline.
On tõsi, et vaid grammatiliselt sellele sättele lähenedes võiks ajakirjaniku “menetlusvälise isiku” mõiste alla paigutada. Sest selle mõiste alla võib panna sisuliselt kõik need isikud, kes kriminaalmenetlusega ametlikult kokku ei puutu. Ent ajalooline tõlgendusmeetod sellist arusaama minu hinnangul ei toeta.
Eesolev kohtuvaidlus ei ole seetõttu oluline üksnes erinevate põhiseaduslike printsiipide vahel tasakaalu leidmiseks. Vaidlus on oluline selguse saamiseks selles osas, kas antud karistussäte ajakirjanikele üldse kohaldub.
