Riik on lühikese aja jooksul rääkinud isikustamata kõnekaartide keelamisest, sõnumirakenduste sideseansside andmete kogumisest, reaalajas näotuvastussüsteemide kasutamisest ja täiendavate reisijaandmete kogumisest. Nende teemade valguses peaksime küsima, miks ja kui palju lubame riigil enda eraellu sekkuda, sest see põhiõiguse riive ei jää viimaseks, kirjutab Soraineni advokaat Oliver Kuusk.
Enne järgmise privaatsuslõigu loovutamist tasub meenutada, et Eesti on sideandmetega ümberkäimisel korduvalt eksinud ja jätnud vajalikud kontrollimeetmed rakendamata. Euroopa Kohus tuletas viimati 2021. aastal Eestile meelde, et riigiasutuste juurdepääs säilitatavatele sideandmetele peab olema eelnevalt kontrollitud kohtu või muu sõltumatu asutuse poolt. Tänaseni kehtib Eestis sideettevõtjatele kohustus säilitada valimatult kasutajate sideandmeid. Euroopa Kohus on korduvalt selgitanud, et Euroopa Liidu õigusega on selline kõikehõlmav andmete kogumine vastuolus.
„Riigi varasemad argumendid kõnekaartide isikustamiseks pole olnud veenvad. Mis tahes riigipoolne sekkumine üksikisiku eraellu peab olema vajalik, põhjendatud ning selle eesmärk kaaluma üles põhiõiguse riive,” kirjutab Kuusk Eesti Päevalehes.
Kui siseministeerium viimati, 2020. aastal, tahtis asuda kõnekaartide kasutajaid tuvastama, tõi ministeerium välja, et sellise kohustuse on kehtestanud enamik Lääne-Euroopat, tuues teiste riikide hulgast Eestile eeskujuks ka Pakistani.
Riigi taolised sammud peavad toetuma aga tõsiseltvõetavatele empiirilistele andmetele. Euroopas on veel omajagu riike, kes SIM-kaartide isikustamist ei nõua, nende seas Soome, Läti, Leedu, Tšehhi, Rumeenia, Iirimaa ja Portugal. Seega peaks olema suhteliselt lihtne tõendada, kas anonüümsete kõnekaartide keelamine toob riigi siseturvalisusesse oodatud läbimurde või mitte.
Kuusk rääkis Õhtulehele, et kurjategijate takistamise eesmärgiga loodud eelnõu võib hoopiski tekitada isikustamata kõnekaartide musta turu. Ta sõnas, et tehnika areng on plaanitaval seadusel eest ära läinud, sest kurjategijatel on omavahel side pidamiseks ka muid vahendeid.
Isegi kui riigil on väga head põhjused isikustamata kõnekaartide keelamiseks, peaks see teema Kuuse arvates ka ühiskonnast debatina läbi käima. Arutlema peaks selle üle, kui palju riik mingeid andmeid kogub, millisel eesmärgil ta neid kasutab ja millised on kontrollimehhanismid.
