Meie partner ja vandeadvokaat Piret Jesse kirjutas Äripäevas uuest regulatsioonist, mis pole tehingute tegemiseks piisavalt paindlik ja seab ostjad-müüjad sõltuvusse juhatuse liikme ehk tehinguvälise isiku tahteavaldusest. Seetõttu soovitab ta põhikirja muutmist.
Septembri algul jõustus äriseadustiku muudatus, millega antakse enamike osaühingute puhul osanike nimekirja pidamise kohustus üle juhatuse asemel äriregistrile. Muudatusega omandasid äriregistri poolt peetava osanike nimekirja andmed analoogse tähenduse registrikaardi andmetega, st nende andmete õigsusele saab tugineda ning tekib osade heauskse omandamise võimalus. Esmapilgul kõlab suurepäraselt, kuid lähemalt vaadates on tegemist äärmiselt ebaõnnestunud regulatsiooniga, mis avaldab meie ärikeskkonnale selget negatiivset mõju ja vajab kiiret muutmist.
Osa omandi ülekandmine on antud juhatuse kätesse
Kõige mõistmatum uue regulatsiooni juures on see, et osaühingu osa omandi üleminekuks vajalikku tahteavaldust ei saa teha müüja ja ostja, vaid omandi üleminekuks peab esitama vajaliku kandeavalduse äriregistrile osaühingu juhatus. Sisuliselt on riik loonud põhiseadusest tulenevate ettevõtlusvabaduse ja omandipõhiõiguse piirangu, mille ületamise ainus võimalus on kulukas kohtuprotsess.
Kuigi eeskujuks on võetud hästi toimiv kinnistusraamatu regulatsioon, on see kõnealusel juhul ebaõnnestunud. Kinnistu võõrandamisel sõlmivad lepingu ja teevad kandeavalduse muudatuste kajastamiseks kinnistusregistris müüja ja ostja. Osa võõrandamise puhul aga ei saa äriregistris muudatusi taotleda müüja ja ostja ise. Selle asemel on vaja, et vastava tahteavalduse teeb osaühingu juhatus, kes ei ole enamasti tehingu osapooleks või on halvemal juhul otseses huvide konfliktis. Kusjuures ka pandi puhul ei piisa osa pandi kandmiseks äriregistri peetavasse osanike nimekirja pantija ja pandipidaja vahelisest kokkuleppest, vaid sedagi peab tegema juhatus.
On hea, kui juhatuse liige on valmis tulema notarisse ja tegema pärast müügi- või pandilepingu sõlmimist kohe kandeavalduse osanike nimekirja muudatuse tegemiseks. Seadus kohustab juhatust samuti registrisse kantud andmete muutumisel esitama äriregistrile avalduse andmete muutmiseks. Kuid kui juhatuse liikmed seda ei tee, ei saa osa omandit müüjalt ostjale üle kanda ning nad saavad ainult esitada kohtusse hagi, et kohustada juhatuse liiget kandeavaldust esitama. Igaüks mõistab, et tegemist on äärmiselt ajamahuka ja kuluka ettevõtmisega. Seega tuleks sätted, mis panevad osa võõrandamise sõltuma kolmandate isikute tahtest, kiiremas korras ära muuta.
Seadusemuudatus tulistab endale jalga
Asja iroonia seisneb selles, et kui osaühingud hakkavad üha enam põhikirju muutma, et loobuda notariaalsest vorminõudest, siis nullitakse seaduse eesmärk – seada sisse tugev osanike nimekiri. Uue regulatsiooniga sooviti vähendada 2020. aastal jõustunud seadusemuudatuse kasutamist, millega võimaldati osaühingutel, kelle osakapital on vähemalt 10 000 eurot, loobuda osanike ühehäälse otsusega võõrandamise ja pantimise tehingute puhul notariaalse vormi nõudest. Ent kuna uus regulatsioon ei ole tehingute tegemiseks piisavalt paindlik ja seab ostjad-müüjad sõltuvusse juhatuse liikme ehk tehinguvälise isiku tahteavaldusest, jääb paraku praktikas üle vaid soovitada põhikirja muutmist.
