Meie advokaat Polina Tšernjak kirjutas mõni aeg tagasi koos Oliver Ämarikuga sellest, et sportlase vahekohtusse sundimine võib rikkuda tema põhiõigusi. Nüüd on Euroopa Kohus rääkinud ka teisest võimalikust rahvusvahelise spordivahekohtu (CAS) kurjusest, kirjutab Tšernjak Äripäevas avaldatud arvamusloos. Euroopa Kohus nimelt selgitas, millal ja kuidas võib kohustuslik CAS-i klausel süvendada Euroopa Liidu konkurentsiõiguse regulatsioonide rikkumist.
Aastate jooksul on olnud hulgaliselt arutelusid teemal, kas CAS-i vahekohtuklausel, mida võib leida pea kõigis rahvusvahelist sporti reguleerivates reeglistikes, on kooskõlas Euroopa Liidu konkurentsiõigusega. Euroopa Kohus on nüüdseks võtnud oma hiljutises lahendis selles küsimuses seisukoha … vähemalt mingil määral.
Milles asi?
Vaidluse saaga algas sellest, et kaks Hollandi kiiruisutajat esitasid kaebuse Euroopa Komisjonile, milles väitsid, et Rahvusvahelise Uisuliidu (ISU) reeglid rikuvad Euroopa Liidu konkurentsiõigust. Lühidalt selgitades sätestasid nimetatud reeglid, et uisutaja võib osaleda ainult ISU või selle liikmete poolt heaks kiidetud võistlustel. Näiteks kui sportlane võttis osa võistlusest, mis ei olnud ISU poolt heaks kiidetud ehk pani toime n-ö tõsise rikkumise, võidi teda nuhelda kuni eluaegse võistluskeeluga.
ISU poolt tehtud võistluskeelu otsust sai seejuures vaidlustada ainult CAS-is. Sellised regulatsioonid laienesid kõigile võistlussportlastele, nende hulgas ka Eesti uisutajatele.
Euroopa Komisjon rõhutas esmalt, et vahekohtumenetlus on üldtunnustatud vaidluste lahendamise viis ning vahekohtu klausli sõlmimine iseenesest ei piira konkurentsi. Siiski süvendab antud olukorras kohustuslik CAS-i klausel konkurentsiõiguse rikkumist. Rikkumine ise tuleneb ISU poolt kehtestatud reeglitest ning selle alusel tehtud otsustest.
Alternatiivid ja vaidlused
Ülaltoodud juhtum annab advokaatidele märkimisväärse hulga „halli ala”, mida uurida. Eriti rahvusvaheliste spordialaliitude võimupositsiooni ärakasutamise ja seal kasutatavate CAS-i klauslite valguses.
On vähetõenäoline, et spordialaliidud loobuvad lähitulevikus CAS-i kasutamisest, sest CAS on praegu väga oluline süsteemi lüli, mis tagab võistlusspordimaailma korrapärast funktsioneerimist. CAS-il on ka asendamatu kompetents ja kiirreageerija võimekus, mis on rahvusvaheliste spordivaidluste tõhusaks lahendamiseks hädavajalikud. Euroopa Kohtu otsus ei ütle ka, et CAS-i jurisdiktsioon oleks iseenesest EL-i konkurentsiõigust rikkuv, mistõttu otsest põhjust Šveitsis asuvast CAS-ist loobumiseks ei ole.
Küll aga pole välistatud see, et seni üsna monopoolset mõju omanud rahvusvahelistele spordialaliitudele ehk nn katusorganisatsioonidele – ja ka siseriiklikul tasandil alaliitudele – võivad tekkida konkureerivad spordiorganisatsioonid alternatiivsete võistlussarjadega.
Võimalik, et Euroopa Kohtu ette jõuab nüüd hulk vaidlusi, milles testitakse spordialaliitude poolt reeglite dikteerimise lubatavuse piire. Ilmselt on saabumas juriidiliselt põnev aeg, spordialaliitude jaoks potentsiaalselt aga muudatusterohke periood, mis võib spordialaliitude ja teiste spordiorganisatsioonide dünaamikat korrigeerida.
