Meie advokaat Polina Tšernjak ja jurist Iris Rebane analüüsisid ERR-i uudisteportaalis avaldatud arvamusloos, mis loom on plaanitav Eesti spordikohus, kas spordikohtu otsus omab mistahes õigusjõudu ning kuidas, kes ja kus saab sellist otsust vaidlustada.
Spordisüsteemi ja selle raames tekkivate vaidluste lahendamise ühtlustamine on igati õilis ja auväärne eesmärk, mida me ka toetame, kuid selle taga peab olema korrektne juriidika ja põhjalik analüüs.
Igale juriidilise kehale kohalduvad erinevad reeglid ja nõuded, mistõttu on peamine aru saada, mis tüüpi juriidilise kehaga on tegemist. Hüpoteetiliselt võiks spordikohus olla kohus selle kõige tavalisemas mõttes (nagu näiteks Harju maakohus), mis lihtsalt lahendab spordiga seotud vaidlusi. Samas, eraviisilisi kohtuid Eesti põhiseadus asutada ei luba ning erikohtu loomine mõnda liiki kohtuasjade lahendamiseks võib toimuda üksnes seaduse alusel (põhiseaduse §148). Spordikohut ei looda aga seaduse alusel, mistõttu kavandatav spordikohus ei ole kohus.
Teine alternatiiv võib olla vahekohus, kuigi spordikohtu menetluse kord seda vahekohtuks ei nimeta. Samas tekib kavandatava spordikohtu pädevus sisuliselt kokkuleppe alusel, mistõttu tegemist on ikkagi n-ö kokkuleppelise kohtuga ehk teoreetiliselt vahekohtuga. Muide, ka vahekohus ei toimeta päris enda suva järgi ning peab samuti vastamata teatud kriteeriumitele. Selle valguses analüüsime, mis loom on Eesti spordikohus, kas spordikohtu otsus omab mistahes õigusjõudu ning kuidas, kes ja kus saab sellist otsust vaidlustada.
Mis on vahekohus?
Rahvusvahelise kohtupraktika järgi kehtivad vahekohtutele, sh spordivahekohtutele teatud nõuded, et neid saaks üldse vahekohtuteks pidada. Vahekohtud peavad olema erapooletud ja sõltumatud, pooled peavad menetlusega vabatahtlikult nõustuma ning vahekohus peab pakkuma sportlastele piisavaid tagatisi, kindlustamaks õiglase ja ausa menetluse. Siinkohal tekib aga küsimus – mis saab vahekohtust siis, kui tuleb välja, et tegemist ei olegi vahekohtuga? Kas selle otsus on vaid formaalne paber või on sellel ikkagi õigusjõudu?
Euroopa inimõiguste kohtusse (EIK) on jõudnud mitme sportlase kaebused Lausanne’is asuva CAS-i ehk rahvusvahelise spordivahekohtu otsuste peale. Sportlased on leidnud, et CAS ei vasta Euroopa inimõiguste konventsioonis sätestatud põhimõtetele. Nimelt näeb konventsioon ette, et igaühel on oma tsiviilõiguste üle otsustamisel õigus õiglasele kohtumenetlusele sõltumatus ja erapooletus, seaduse alusel moodustatud kohtus.
CAS-i sõltumatust ja erapooletust analüüsides nentis EIK, et vahekohtumenetluses võib neid põhimõtteid paindlikumalt tõlgendada, kuna juba selle menetluse olemusest tuleneb, et vahekohtunikud on poolte määrata. EIK leidis, et peamiselt tagab CAS-i erapooletuse asjaolu, et sportlasel on võimalus vahekohtunikke valida ligi 300 liikmelise nimekirja seast.
Hoolimata EIK-i lõppotsusest tuleneb lahendist oluline põhimõte – mitte ainult kohtud ei pea olema sõltumatud ja erapooletud, vaid ka spordikohtud. Spordikohtud ei ole sportlaste põhiõiguste tagamise kohustusest vabastatud.
Eesti kohtud on leidnud, et Eesti Jalgpalli Liidu distsiplinaarkomisjon ei ole vahekohus seaduse tähenduses, kuivõrd seda ei saa pidada pooltest sõltumatuks ja erapooletuks. Hoolimata sellest, et distsiplinaarkomisjon oli sportlase asja lahendanud, ei olnud kohtu hinnangul vahekohtumenetlust toimunud.
Samas kontekstis on Šveitsi föderaalkohus korduvalt selgitanud, et spordialaliidu organi poolt tehtud otsus ei ole vahekohtu otsus, isegi siis, kui otsuse teinud juriidiline keha ennast vahekohtuks nimetab. Selline otsus ei oma seejuures kohtu või vahekohtu otsuse õigusjõudu ja ei ole ega saagi olla täitedokument, millega kohtutäituri poole pöörduda. See on aga siiski Šveitsi kohtu seisukoht, mida ei ole Eestis ammendavalt testitud.
Eesti spordikohus ei pruugi olla vahekohus
Loodava spordikohtu menetlusreeglite kohaselt on sellel seitse kuni üheksa liiget. Liikmed määrab EOK täiskogu. Kui lahendatakse konkreetset vaidlust, siis osaleb menetluses minimaalselt viis spordikohtu liiget, kellest vähemalt kaks peavad olema juriidilise kõrgharidusega ja vähemalt üks olema endine või praegune spordijuht või sportlane.
Menetlusreeglite järgi puudub sportlasel oma vaidluseks vahekohtunike valimisel sõnaõigus. Eelkirjeldatud EIK-i lahendi järgi ei ole sellise lähenemise puhul kindel, kas spordikohus vastab sõltumatuse ja erapooletuse nõudele. On arusaadav, et Eesti spordikohtu puhul ei ole sportlasele võimalik CAS-iga sarnast valikuvõimalust luua – kui just Eestis üleöö sadu spordiõiguse eksperte ei sünni. Siiski ei ole spordikohtu erapooletuse suurendamine võimatu. Sportlaste õigusi aitaks paremini tagada ka paarikümneliikmeline nimekiri, mille seast endale sobiv vahekohtunik valida.
Praeguse lühikese ja suletud spordikohtu liikmete nimekirja puhul võib olla sportlasel ka sisuliselt võimatu vahekohtunikke nende erapoolikuse tõttu vaidlusest taandada paluda. Nimelt, kui spordikohtul võib olla minimaalselt seitse liiget ja igas vaidluses osaleb minimaalselt viis liiget, ei jää vahekohtunike välja vahetamiseks just eriti palju mänguruumi.
Ülaltoodud põhjenduste tõttu ei pruugi Eesti spordikohus olla vahekohus. Spordivahekohtu pakutud kujul kehtestamise korral võib seega tekkida olukord, kus loodavat spordikohut ei saagi erapooletuse nõude täitmatajätmise tõttu vahekohtuks pidada. See toob kaasa suure ebaselguse ja segaduse nii sportlastele kui ka EOK-le endale.
Selle valguses jõuame küsimuseni – kui spordikohus ei ole vahekohus, siis mis saab “vahekohtu” tehtud otsusest? Kui vahekohtumenetlust ei ole toimunud, ei pea sportlane ka spordikohtu tehtud otsust täitma. Tegemist on vaid mittetulundusühingu – EOK – organi otsusega. Siinkohal tekib aga tugev asümmeetria otsuse vaidlustamise võimalustes, kus spordialaliidul on need märkimisväärselt laiemad kui näiteks sportlasel. Mittetulundusühingu otsuseid saavad mugavalt vaidlustada vaid selle liikmed, nõudes nende hinnangul ebaseadusliku otsuse tühistamist. Kuivõrd aga EOK liikmed on alaliidud (mitte sportlased ise), jäävad sportlased sellisest vaidlustamisvõimalusest ilma.
Isegi kui spordikohtu otsust saaks kvalifitseerida vahekohtu otsuseks, siis sellise otsuse edukas tühistamine (just menetluslike minetuste tõttu) võib asjaoludest olenevalt olla tõenäoline. Samuti ei pruugi olla selline otsus tegelikult täidetavaks tunnistatav. Sarnastel alustel võivad kohtud leida, et spordikohtu otsus ei ole tegelikult täidetav.
Kokkuvõtteks, Eesti spordikohus on asunud tublisti matšiks valmistuma, kuid matši võitmiseks võib soojendusdresside seljast võtmiseks aeg olla veel varajane.
